Ida-Virumaa Puuetega inimeste koja tegevusjuhendajad Mai Püssi ja Mari Jundase võib hõlpsalt segamini ajada. Pole ka ime, sest kaksikud õed töötavad ühe katuse all.
Mari Jundas. Foto: erakogu
„Minult on mitu korda küsitud, kuidas ma nii ruttu oma riided ära vahetasin,“ vihjab Mari, et kaksikutena on neid tööl sassi aetud küll. Seda rohkem küll võõraste poolt, kes nende töökodadega tutvuma tulevad. Mai lisab, et just võõrastega kohtumisel tekitab kaksikute tutvustamine elevust. „Meenub ühe inimese reaktsioon meid koos nähes – ta hüüatas, „Kas neid ongi kaks või!?!“
Õe sabas tegevusjuhendajaks
Ida-Virumaale jõudis kõigepealt Mari. Tallinnas sündinud ja kasvanud naise viis elutee pärast abiellumist Ida-Virumaale Jõhvisse, kus ta tänini elab. Ida-Virumaa puuetega inimeste kotta sattus ta tänu juhusele ja tutvustele, nagu elus tihti ette tuleb. Praegu töötab Mari juba 15 aastat tegevusjuhendajana käsitöö alal.
Mai töötas enne puidutöökoja tegevusjuhendajaks hakkamist 24 aastat väikeettevõttes raamatupidajana. Kuna ettevõte polnud suur, tuli tihti teha ka igasugu muid töid ja uusi asju katsetada. „Õde rääkis, et neil on vaja puidutöökotta juhendajat, ja küsis, kas ma ei tuleks neile tööle. Ma ei mõelnud pikalt,“ räägib Mai, kuidas ta puuetega inimeste kotta tööle sattus. Uus ametikoht oli kui pea ees tundmatus kohas vette hüppamine. Tulevase tööga ei olnud ta varem kokku puutunud rohkem kui vaid õe muljetamiste kaudu. „Alguses oli ikka palju õppida,“ meenutab Mai, kes on nüüdseks neli aastat puidutöökojas kliente juhendanud.
Mõlemad õed kinnitavad, et koos töötamine sobib neile, sest nad on ühtlasi head sõbrad. „Tihti on just õde see, kelle käest saab kasulikku nõu,“ ütleb Mari. Kuna õdede huvid on sarnased, siis osatakse üksteise tehtut eriliselt hinnata. Kaksikõde lisab, et kuna nad on alati armastanud asju koos teha, siis tuleb ühise tegutsemise harjumus ka töös kasuks. „Kui ühel tuleb mingi mõte, siis saab sellest meie ühine tegemine,“ ütleb Mai. Õed töötavad suisa kõrvuti tubades, suhtlemine käib kogu aeg iga päev.
Käsitöö ja puidutöö
Mari kirjeldab oma igapäevatööd, öeldes, et tema ülesanne on pakkuda erivajadustega ja töötutele inimestele turvalist ja kaitstud töökeskkonda. „Eesmärgiks on anda baas tekitamaks neile iseseisvat tööharjumust, mis aitaks siseneda tööturule.“ Mari lisab, et igapäevase töö kõrval õpitakse ka eluks vajaminevaid oskusi. Ta juhendab käsitöötuba, kus on võimalik õppida kõike, mida saab käsitsi valmistada. Paljusid asju tehakse koos naabritega ehk siis koos õe hoolealustega.
Siinkohal võtab jutujärje üle Mai, teatades, et tema hallatavas puidutöökojas on kõiksugu erinevad puidutööpingid. Koos klientidega tehakse puidust meeneid. Mai kiidab oma töökoda ja selle sisustust, mis võimaldab anda loomingule sõna otseses mõttes vabad käed.
Mari toob esile ka tegutsemise Toidupangas, tänu millele aidatakse majanduslikes raskustes olevaid perekondi.
Abistamise rõõm
Kaksikute töö teevad nende sõnul eriliseks just kliendid, ehk nagu Mari ütleb: „Nende innukus ja tahe kohale tulla on nii südantsoojendavad!“ Mai toob omalt poolt välja klientide eheda vaimustuse, kui nad on jälle õppinud midagi uut. Selle nägemine paneb silma särama ka juhendajatel.
„Tihti teeb klient seda tööd esimest korda ja pärast ise ka imestab, et asja tõesti valmis sai,“ kirjeldab Mai ja ütleb, et süda hüppab ka siis, kui ta kuuleb, et klient tahaks väga tööle tulla, kuid peab paar päeva kodus olema.
Mari sõnul tuleb klientidele olla mitte ainult tegevusjuhendaja, vaid aidata neid ka eluliste probleemide lahendamisel. „Olla nõuandja, sõber, õpetaja ja eeskuju,“ loetleb ta. Kliendid on väga siirad ja otsekohesed. Juhendajale tuleb kasuks kannatlikkus ning oskus olla oma probleemidest üle.
Kuigi klientidega tegelemine pakub rohkelt rõõmu, kurvastab Maid ta sõnutsi võimaluste nappus. Tahaks ju selliseid inimesi tunduvalt enam aidata ja pakkuda neile alternatiive panemaks end proovile mitmel erineval viisil.
„Ma armastan oma tööd, sest see on põnev ja loominguline,“ räägib ta.
Mai ja Mari kohta ütlevad kolleegid, et tegu on ääretult optimistlike inimestega. Mari sõnul teeb teda optimistlikuks just töö ise. „Ma armastan oma tööd, sest see on põnev ja loominguline,“ räägib ta. Mari ütleb, et alati peab olema valmis uuteks väljakutseteks. Viimased nõuavad tihti kõigepealt endal tublisti õppimist, sest alles siis saab õpetada omakorda teisi. „Meil on väike, kuid kokkuhoidev meeskond,“ ütleb ta oma kolleegide kohta Ida-Virumaa puuetega inimeste kojast. Mari kiidab, et talle on suur tugi ka abikaasast.
„Meie töös ümbritseb meid palju toetust ja abi vajavaid inimesi, kelle edusammudest ma suurt rõõmu tunnen,“ muljetab omakorda Mai. Ta räägib, et on oma elus toetunud kristlikel väärtustel põhinevale vundamendile.
„Rõõm on tunda, kui sind vajatakse, ja rõõm on näha, kuidas inimesed arenevad, muutuvad iseseisvamaks, leiavad sõpru ja kaaslasi, kellega oma elu, rõõme ja muresid jagada ning taas eluga edasi minna,“ kirjeldab Mai seda, mis meele heaks teeb.
Mai sõnul ei tohi unustada, et igaühel tuleb elus ette perioode, kus ei saa üksi hakkama ja kaasinimeste tugi on vajalik. „Ootamatu haigus, tööta jäämine või mõni õnnetus – kõike võib juhtuda,“ selgitab ta. „Ka siis on kindlam tunne abi paluda, kui tead, et ei ole oma parematel päevadel abivajajatest ükskõikselt mööda läinud.“ Mai ütleb, et tema arust ongi elu see, kui inimesed üksteisest hoolivad ja ligimest toetavad.
„Inimeste tänulikule naeratusele ei ole võimalik mitte vastu naeratada, tore on olla rõõmus ja optimistlik,“ võtab Mai oma töö kokku lihtsate aga tarkade sõnadega.
Kaksikud Mari ja Mai
Mai Püss ja Mari Jundas on kaksikud.
Nad on ka parimad sõbrannad.
Neid aetakse tihti segi,
kuna nad on ühte nägu.
Mai ja Mari on tegevusjuhendajad
Ida-Virumaa Puuetega Inimeste Kojas.
Mai õpetab käsitööd,
Mari juhendab puidutööd.
Nad armastavad oma tööd ja kliente.
