Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Oksana Arshynova: „Olen tänulik sellele, et mind ümbritseb soojus ja inimlikkus.”

Kristi Rekand | EPIKoja nõustaja

Ma ei ole Eestis kohanud ühtegi negatiivset ega halba inimest, eestlased on soojad ja empaatilised, tõdeb rinnavähiga võitlust pidav ukrainlanna Oksana Arshynova (42).

Oksana Arshynova. Foto: erakogu

Ehk avaksid veidi oma tausta?

Olen sündinud Ukrainas, kus elasin kuni sõja alguseni 2022. aastal. Lapsepõlvekodu asus külas, meil oli hooliv pere ja lihtsad elutingimused. Ülikooli õppima asudes kolisin linna, omandasin kõrghariduse. Seejärel asutasin oma ettevõtte. Vahepeal olin loonud ka pere, 2014. aastal sündis poeg Nazar. Pärast lapse saamist jäin koduseks. Ettevõtluse lõpetasin majanduslikel põhjustel, perekonda toetas rahaliselt abikaasa. Peresse kuulub ka minu ema, isa suri 2011. aastal.

Meil on väga kokkuhoidev pere, oleme väga lähedased ka sugulastega, meil on palju sõpru ja tuttavaid.

Kuidas sai alguse Sinu raske haigus?

Sain pahaloomulise rinnavähi diagnoosi 2018. aastal pooljuhuslikult. Kord pestes tundsin küll tükki rinnas, aga ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuna üldine enesetunne oli hea, nägin hea välja, tervis oli korras, tegelesin väikese lapsega. Juhtusin tükist rinnas rääkima sõbrannale, kellel juba oli diagnoositud rinnavähk. Ta ütles, et pean pöörduma kindlasti arsti poole. Kaks kuud hiljem käisingi esmavisiidil, tehti kiiresti uuringud ja sain pahaloomulise rinnavähi diagnoosi.

Ukrainas tuleb maksta kõige eest, sealhulgas uuringute, ravi ja visiitide eest. Alguses arvati, et tegemist on IV astme vähiga ehk eeldati metastaase juba kopsus. Kordusuuringuid tehes selgus siiski, et tegemist on lokaalse vähiga, mis peaks ravimite ja operatsiooniga olema ravitav. Kordusuuringute ja edasise raviga jätkasin juba erakliinikus, mida taas oli soovitanud kogu protsessi eelnevalt läbinud sõbranna. Erakliinikusse läksin, kuna varasema kliiniku puhul oli tekkinud kahtlus ravikvaliteedis.

Kellelt raskest diagnoosist teada saades tuge said?

Diagnoosi saades oli esmane tunne, et ma ei taha enam üldse elada, lähen ja viskun esimese auto ette. Abikaasa ja ema toel suutsin ennast koguda ja keskenduda ravimisele. Ka pidin mõtlema poja peale, kes vajas ema, mistõttu suutsin ennast raviks kokku võtta.

Diagnoosi saades oli esmane tunne, et ma ei taha enam üldse elada, lähen ja viskun esimese auto ette.

Esimeses kliinikus (kus oli algul olnud kahtlus ka IV staadiumi vähile) ei pakutud mingit vaimset tuge. Erakliinikus oli suhtumine hea ja toetav, minu eest hoolitseti hästi, suhtlemine arstiga oli kiire ja järjepidev, sain ka psühholoogilist nõustamist. Ka täpsustus diagnoos just teises kliinikus ehk selgus, et tegemist on II staadiumi vähiga, mida saab ravida. Mällu sööbis arstide poolt korduvalt väljaöeldu, et minu poolt ootamisele ja mõtlemisele kulunud kaks kuud mängisid olulist rolli – varem arsti juurde jõudes olnuks ravi lihtsam ja efektiivsem.

Palun kirjelda edasist raviteekonda

Ravi erakliinikus kestis rohkem kui aasta ning oli väga kallis. Pere, sõbrad ja tuttavad aitasid pidevalt nii rahaliselt kui ka vaimselt. Abikaasa ja ema aitasid lapsega – abikaasa oli väga mõistev ja toetav, ilma abikaasata poleks ma suutnud ravi läbida. Ravi toimis alguses hästi, ka operatsioon andis hea tulemuse, iga kolme kuu tagant käisin järelkontrollis.

Umbes 1,5 aastat pärast esimest diagnoosimist sain uuesti halva uudise – kasvaja on taas ägenenud, tekkinud on metastaasid kopsudes. Haiguse ägenemisest kuuldes oli küll tunne, et enam ei jaksa. Olin nii ise kui ka koos perega aastaid pingutanud, juba oli tekkinud lootus, et haigus on kontrolli all, ravi toimib ja peagi võin normaalse eluga jätkata. See oli emotsionaalselt palju raskem, kuna nüüd tekkis lootusetus. Taas tulid appi perekond, sugulased, sõbrad ja tuttavad; tuttavate seas korraldati isegi korjandus, et minu ravi rahaliselt toetada. Ravi oli väga kulukas: sain keemiaravi ning lisaks alustati sihtmärkraviga, mis on väga kallis. Ka mu välimus muutus kardinaalselt: kaal langes olematuks, endise ilusa ja särava naise asemel olin nagu luu ja nahk. Olin nõrk ja väsinud, tundsin ennast pidevalt halvasti. Vaatamata eelnevale püüdsin säilitada positiivsust, olulist rolli mängis perekond, abikaasa toetas mind pidevalt ja igal hetkel. Tähtis oli ka sõprade ja tuttavate hoolimine, majanduslikult aitasid isegi tuttavate tuttavad. 2022. aastal algas aga sõda ning minu ravimine muutus väga raskeks, kui mitte isegi võimatuks.

Kuidas Sa Eestisse jõudsid?

Sõda on loomulikult kohutav – terve riik on kriisis, tegemist on hädaolukorraga. Kuna minu tervislik seisund oli väga raske, siis tuli otsida edasisi ravivõimalusi. Tuttava tuttav saatis mulle sõnumi teatega, et Eestis on hea kvaliteediga ravi, ning soovitas siia tulla. Olin alguses igasuguse reisimise vastu. Eesti kohta ei teadnud ma eriti midagi, levisid kuuldused, et eestlased olevat külmad ja reserveeritud inimesed. Ebakindlust süvendas hirm keelekeskkonna ees, samuti pelgasin pikka vahemaad. Perekonna ja lähedaste survel otsustasime ema ja pojaga tulla kolmekesi Eestisse, mees jäi kodumaale. Eestisse jõudsime selle aasta märtsis. Teekond oli aeganõudev ja väsitav, kaasa olime võtnud vaid mõned kotid esmavajalikke asju. Üle piiri jõudes saime kohe abi ja toetava suhtumise osaliseks. Kogu protsess elukoha leidmisel ja ravile saamisel sujus hästi ja kiiresti, inimesed olid väga hoolivad ja mõistvad ning meie hirmud ja eelarvamused osutusid asjatuks. Olin üllatunud, milliste detailideni oli igal pool kõigele mõeldud – elukohas oli juba olemas kõik esmavajalik, saime korralikult süüa, riideid ja muud. Mul oli sünnipäev, mille puhul korraldati pidulik tähistamine restoranis – olin pisarateni liigutatud. Mis kõige olulisem: mulle leiti kiiresti onkoloogi kontakt, pääsesin kohe arsti vastuvõtule ja sain raviga ilma raskusteta jätkata. Kuigi ma ei olnud kodumaalt võtnud kaasa palju asju, olin siiski pistnud kotti paberkandjal haiguslood. Need aitasid asjaajamisel tublisti, tänu neile said arstid kiirelt kätte teabe minu tervisliku seisundi kohta.

Kuidas sujub praegune ravi ja elu üldse?

Poeg õpib Pae Gümnaasiumis. Kooli direktor oli kohe alguses väga toetav ja mõistev. Kooli leidmine oli kerge ja õppetöö alustamine on kulgenud hästi. Nazar käib ka mitmes huviringis; Eestis on väga hästi korraldatud huvitegevus, last toetatakse igal sammul. Nazarile meeldib väga eesti keel, ta õpib seda suure innuga. Paralleelselt õppetööga Eestis õpib ta ka Ukraina e-õppes. Elame jätkuvalt hotellis, mina käin tehases tööl, teen lihttööd, kolleegid ja ülemused on toetavad. Oma haigusest ma palju ei räägi ja enamus kolleege ei tea mu haigusest midagi, sest kannan parukat või peakatteid. Käin regulaarselt keemiaravil ja loodan, et ravi hakkab ühel hetkel toimima.

Olen tänulik võimaluse eest olla elus, olla ema ja tütar ning abikaasa.

Võrreldes ravi Eestis ja Ukrainas, siis suur erinevus on minu jaoks see, kuidas minusse siin ravil olles igal hetkel suhtutakse: ka rasked protseduurid on tehtud inimlikuks ja toetavaks, igal hetkel naeratatakse ja märgatakse, lähen ka rasketele protseduuridele naeratus näol ja tänutunne südames. Kliinikus käies tunnen ennast nagu kodus. Minu raviarst on lihtsalt imeline inimene. Olen tänulik sellele, et mind ümbritsevad soojad ja inimlikud inimesed, olen tänulik võimaluse eest olla elus, olla ema ja tütar ning abikaasa.

Sinus peitub nii palju sära ja rõõmu, mida märkasin esmakohtumisel kohe. Kuidas sa sära ja positiivsust hoiad?

Alates märtsis Eestisse tulekust saadik ei ole ma kohanud ühtegi negatiivset ega halba inimest, eestlased on soojad ja empaatilised. Minu jaoks on suurim erinevus sünnimaaga – ma näen ja kogen siin, kuidas riik oma inimesi toetab. Olgu see siis ravimine või asjaajamine (töövõime või dokumentide vormistamine) – kõik ametnikud on toetavad ja mõistvad, riik püüab kõiges appi tulla ja, mis samuti tähtis, inimese jaoks on palju eluks vajalikke asju (ravi, asjaajamine) kas tasuta või väikese tasu eest. Tunnen ennast Eestis hoituna nii riigi kui ka inimeste poolt. Loodan väga, et ravi toimib ja saan kord terveks. Ka loodan, et saame perega taas koos olla; suhtlen abikaasaga iga päev, sõda on kohutav ja lubamatu.

Ma ei taha ega looda palju, olen tänulik väikeste asjade eest, iga hetk olemas olla on väärtus

Mind aitab teadmine, et mul on poeg, kes mind vajab, pean lootma ja uskuma. Kindlasti aitab palju teadmine, et mind ümbritsevad head inimesed, mistõttu ma ei saa alla anda. Pean jaksama ja suutma olla tänulik selle eest, mis mulle on antud ja selle ajaga, mis on antud. Olen tänulik võimaluse eest olla elus, saada ravi ja käia tööl ning selle eest, et mu poeg saab õppida ja tegeleda huvitegevusega, et emal on tervis korras ja et mees on elus. Ma ei taha ega looda palju, olen tänulik väikeste asjade eest, iga hetk olemas olla on väärtus. Lähtun põhimõttest – käitu teistega nii nagu tahad, et käitutakse sinuga. Ma ei tea, kas ka Eestis on sarnane ütlus või põhimõte olemas, aga minu olukorras aitab see ellu jääda ja positiivsust säilitada.


Oksana Aršõnova

Oksana on ukrainlanna,
kes põgenes sõja eest Eestisse.

Tal avastati rinnavähk 4 aastat tagasi.

Eestis sai ta kohe abi ja ravi.

Oksana ütleb, et
Eesti teenused on paremad kui Ukrainas,
et Eesti riik ja arstid hoolivad inimesest rohkem.

Oksana käib tehases tööl ja saab keemiaravi.

Oksana on tänulik selle eest,
et ta on elus,
et ta saab olla ema, tütar ja abikaasa.