„Jõusaalis unustan kõik muu. See lõõgastab mind. Nii saan tunda, et kuigi olen erivajadusega inimene, suudan kõike ikkagi iseseisvalt teha,” ütleb elujõust pakatav Martti Zeiger (22), kes põeb üliharuldast haigust nimega 2. tüüpi spinotserebellaarne ataksia (SCA2). Pidevalt süveneva koordinatsioonipuudena haarab see närvirakke, põhjustades kontrolli kaotamist lihaskonna töö üle.

„Ma tunnetan seda haigust oma kehas iga päev. Täna hommikul proovisin ise püsti tõusta, aga ei jaksanud,” nendib noormees. SCA2 näol on tegemist päriliku haigusega, mis Marttil diagnoositi juba sündides, kuid mis näitas esimesi avaldumismärke 14aastaselt. Vaatamata sellele, et kõne eripära muudab tal suhtlemise veidi kohmakaks ja suve lõpust alates peab ta liiklemiseks kasutama ratastooli, elab Martti noore mehe elu täiel rinnal. „Olen haigusega nüüdseks rahu teinud,” kinnitab ta.

Sport aitab toime tulla

Martti sai spordipisiku külge juba lapsepõlves; tema isa oli omal ajal judos enda vanuseklassis Eesti meister, vanaema käsi- ja ema võrkpallur. „Koolis mängisin seitse aastat korvpalli, seejärel läksin jalgpalli, kuid siis pidin ka selle pooleli jätma, kuna mu haigus süvenes.” Kuigi pallimängudest on Martti tänaseks loobunud, harrastab ta nüüd selle asemel jõusaalisporti. „Sport on mu eluviis,” väidab Martti kindlameelselt.

Viimasel ajal pakub Marttile sporditeekonnal suurimat tuge kogemusnõustaja ja treener Madis Laos, kes on ühtlasi ka tema tugiisik. Eesmärgid, mille poole Martti püüdleb, on tegelikult suured: trotsides haigusest tulenevat tasapisi süvenevat liikumisraskust, töötab ta selle nimel, et kasvatada jõudu ja kaaluda viie aasta pärast tänase 52 kilogrammi asemel 75. „See haigus on ravimatu. Mu ema ja tädi läksid murest lausa hulluks, kui mul see avastati. Tädi oli valmis maksma kinni kõik protseduurid, aga ühtegi ravi ei leitud. Ma arvan, et isegi kui tuleb mingi ravim, siis mina seda ei näe. Aga ma olen leidnud nipi, mis aitab – jõusaalis käimine!” Spordist võiks Marttiga jutustama jäädagi – suure rallihuvilisena on ta kursis kõigi värskete uudistega ning enda sõnul oskab täpselt ennustada, kuidas tippklassi sõitjatel järgmistel etappidel läheb.

Veelgi kiiremini paneb aga Martti südame tuksuma tema värske kihlatu. „Ma tulin Haabersti klubimajja kolm aastat tagasi ja Regina jäi mulle kohe silma, kuid siis suhtles ta kellegi teisega. Ootasin kaks ja pool aastat, vaikselt sebisin teda ja kui me lõpuks suhtesse astusime, siis kolm kuud hiljem palusin ta kätt ja andsin sõrmuse,” meenutab Martti kirglikult oma elu armastuse leidmist. Abielludes soovib Martti praegusest perekonnanimest loobuda ja võtta asemele kihlatu oma. „Olen ainuke Zeiger, kellel on see haigus ja tahan selle nime puhtaks pühkida. Ma andsin ka emale kunagi lubaduse, et see haigus ei kandu minust edasi.”

Kõik ei mõista

Martti sõnul on puudeinimese elul ka tumedamad varjud: „Ma ei saa sõpru külla kutsuda või nendega välja minna, sest olen nüüd ratastoolis. Suvel passisin kolm kuud kodus, enne seda sain liikuda rulaatoriga. Samuti ei julge ma perega eriti kuskile restorani sööma minna, kuna paljud inimesed on mind vaadanud kuidagi teistmoodi. Kui olen selgitanud, mis haigus mul on, siis osa aktsepteerib seda, aga osa tõmbub minust eemale ja paljud seepärast minuga enam ei suhtle.” Martti sõpruskond hõlmab eelkõige laiemat pereringi; ta tunnistab, et unistaks rohkematest sõpradest.

Küll aga pakub Marttile rõõmu kinos käimine. Lemmikžanriks peab ta õudusfilme: „Mulle meeldib, kui kananahk tuleb ihu peale. Ja alati on lahe, kui õudusfilmid on halvasti tehtud. Mul on terav silm. Ja ma olen superhea igasuguste vigade otsimises,” lisab noormees muiates. Martti jutustab, et tema tähelepanelikkus ei ole märkamata jäänud ka lähikondsetele. Illustreerimiseks toob ühe näite, kuidas ta vahel istub koos ühe klubimaja töötajaga arvuti juures ning juhib pidevalt tähelepanu kirja- ja trükivigadele. „Vahel ta kiidab, et olen tubli, aga vahel ütleb, et ma käin närvidele juba,” muheleb ta.

Igapäevast toetust ja kogukonnatunnet pakubki Marttile Haabersti klubimajas käimine. See on Tallinna Vaimse Tervise Keskuse kõige pikaajalisem üksus, mille missioon on tõsta psüühikahäiretega inimeste elukvaliteeti väärtus- ja kuuluvustunde loomise kaudu. „Klubimaja on mulle kui teine kodu, kuna enamuse aega nädalast veedan just seal. Teeme koos igapäevatoimetusi, aga korraldame ka üritusi, lisaks osalen ma klubimaja arendamisel.” Kõige rohkem meeldib Marttile klubimajas käimise juures see, et ta saab töötada koos inimestega, kes on avatud temaga suhtlema.

---

Trenn aitab Marttil haigusega toime tulla

Martti põeb haruldast haigust,
mis teeb teda iga päev järjest nõrgemaks.

Martti võitleb haiguse vastu spordiga.

Tema treener on ka tema tugi-isik.

Martti on haigusest hoolimata rõõmsameelne.

Tal on pruut Regina,
kellega kohtus Haabersti Klubimajas.