„Mis on minu hingel...” on kolumn, kus EPIKoja juhatuse liikmed võtavad sõna mõnel puuetega inimesi puudutaval olulisel teemal, mille pärast nad eriti muret tunnevad.
EPIKoja juhatuse esimees Meelis Joost. Foto: erakogu
Nii mõnedki valdkonnad on sellised, mis tekitavad muret ja millele lahenduse otsimisel tahaks kaasa aidata. EPIKoja võrgustiku areng ja hea koostöö on mulle väga oluline. Tihe koostöö organisatsiooni sees ja koostööpartneritega aitab lahendada paljusid mureküsimusi, mis seoses puuetega inimestega parasjagu ette tulevad.
EPIKoda on palju rääkinud, et kohaliku omavalitsuse poolt pakutavad tugiteenused peaksid olema sarnased kõikjal Eestis. Suures linnas või väikeses vallas elamine ei tohiks mõjutada inimese igapäevast toimetulekut. Praegusajal on meil olemas rida teenuseid nii täiskasvanutele, lastele kui ka nende peredele. Suur mõttekoht on, kuidas teenuseid arendada ja kuidas tagada, et personal, keda kõigi nende teenuste pädevaks osutamiseks on vaja, saaks ka väärilist töötasu. Tänase hinna- ja palgaralli tingimustes on väga tähtis, et nii riik kui kohalik omavalitsus vaataksid kriitiliselt üle määrused, millega sätestatakse eri teenuste osutamise tunnihind. Töö inimestega ei ole ühekordne kulu, see on investeering.
Muretsema paneb ka viimastel aastatel levinud olukord, kus puude või töövõime kaotuse korduvhindamisel see inimene, kes elanud juba aastaid puude raskusastmega, korduvhindamisel oma puudest siiski ilma jääb. Olen kursis, mis loogika alusel sellised otsused valmivad, kuid arvestada tuleks ka inimeste sisetundega. Diagnoosi ja puudega harjumine võtab aega. Paljud ei tõtta kroonilise haiguse diagnoosi saades ummisjalu Sotsiaalkindlustusametisse või Töötukassasse, et ennast hinnata lasta, vaid nad peavad enne selle mõttega harjuma. Abivajadus ei peaks sõltuma sellest, kas on puue või mitte. Ent kui puue on juba määratud, tekitab selle äravõtmine enam-vähem sarnase olukorra, kui selle saaminegi – peab harjuma. Peame harjuma elektri kõrge hinnaga, peame harjuma Ukraina sõjaga… Kas sellises olukorras on meile vaja veelgi uusi harjumisi – see on küsimus. Juhul kui puue või selle puudumine ei mõjuta seda, kas inimene saab või ei saa toetavaid teenuseid, siis võiks vastu võtta otsuse, et korduvhindamisel ei hinnata kunagi olukorda lihtsamaks, kui see oli varem. Sellega aitaksime säilitada meie kõigi heaolu taset ning väheneks ka bürokraatia seoses vaiete menetlemisega.
Loodan eelseisva nelja aasta jooksul tugevdada koostööd, tõhustada huvikaitsetegevust, aidata leida vahendeid, et võrgustik areneks ja juurde tuleks uusi aktiviste. Koda on riigi partner, aidates Eesti ühiskonnas kaasa puuetega inimeste õiguste, kõigile ligipääsetava ühiskonna, kaasava hariduse ja paljude teiste teemade edendamisel. Selle koostöö tugevdamine tänases keerulises rahvusvahelises olukorras on suur väljakutse, kuid olen seisukohal, et üheskoos tegutsedes on kõik raskused ületatavad.
„Minu mure“
Meelis Joost on uus EPIKoja juhatuse esimees.
Ta loodab, et järgmiste aastate jooksul
läheb puuetega inimeste elu paremaks.
Selleks tuleb paremaks muuta teenuseid,
teha koostööd riigi ja omavalitsustega.
Näiteks: valla-valitsus, linna-valitsus, linna-osa-valitsus.
