Järgmised neli aastat juhib Eesti Puuetega Inimeste Koda Meelis Joost. EPIKojaga seob teda juba eelnevalt pikk ühine tee. Heidame kiire pilgu minevikku ja uurime ka, mis plaanis lähemas tulevikus.
EPIKoja juhatuse esimees Meelis Joost. Foto: erakogu
Küsisin koja juhatuse teistelt liikmetelt, et millise loomaga nad samastuksid või tahaksid samastuda. Milline loom oleksid Sina?
Issanda loomaaed on kirju. Hiina loomamärkide järgi olen metallsiga, kuid väga palju oma elus olen koos toimetanud rottidega. See võiks küll tähendada, et tunnen roti meelelaadi hästi, kuid ikkagi suudab see mind vahel üllatada. Seale omistatakse kõiksugu iseloomuomadusi, neist rahumeelsus on niisugune hea joon, mis ka tööalaselt kasu võiks tuua.
Kuidas Sa EPIKotta sattusid?
See juhtus nii, et hakkasin tegema koostööd Tartumaa Puuetega Inimeste Kojaga, täpsemalt nende liikmesorganisatsiooni Sclerosis Multiplexi Tartumaa ühingu kaudu. Kõigepealt oli ühe koostööprojekti kirjutamine, milles osalesid Norra, Rootsi ja Eesti. See tehtud, paluti mind appi korraldama EPIKoja õppereisi. Koda oli juba ostnud laevapiletid Stockholmi sõiduks, et külastada Rootsi katusorganisatsiooni, puudu olid vaid programm ja kokkulepped. See oli 2000. aasta suvel. Tollal ei korraldatud suvekoole praegusel kujul, õppereis oli pigem nagu suvekooli aseaine. Pärast õppereisi hakkasime asju edasi arutama. Kuna oli Euroopa Liiduga ühinemisele eelnev periood, hakkas tulema palju kirju erinevate küsimustega. Mis organisatsioon te olete? Kas soovite liituda Euroopa katusorganisatsiooniga ja kas arvate, et sobiksite sinna? Kirjadega tegelemiseks ei olnud kojas kedagi. Nii sain palve hakata arendama välissuhteid. 2001. aastal alustasin osakoormusega kaastööd ja juba 2003. oli tempo kasvanud nii kiireks, et ma jätsin eelmised tegevused maha ja tulingi päriselt kotta.
Kojas olid siis aastatel 2001–2021. Milliste selle perioodi saavutuste üle tunned eriliselt uhkust?
Kõige olulisemaks pean koja rahvusvaheliste kontaktide ülesehitamist, samuti suurte ürituste – konverentside ja seminaride – korraldamist. Võib ju küsida, milleks meile selline ühekordne pingutus? Arvan siiski, et edukalt korraldatud sisuka rahvusvahelise ürituse mõju on tegelikult mastaapne, kuna sellele saab rajada edasisi tegevusi. Kindlasti ei oleks EPIKojal praegu sama lihtne mitmeid asju teha ilma varasemate pingutusteta, saavutamaks rohkem tuntust ja tõsiseltvõetavust.
Toompuiestee tegevuskeskuse rajamisse panustasin samuti aktiivselt, ning koostöös EPIKojaga on valminud puuetega laste ja perede nõustamiskeskus Tartumaal Tammistus. Omaette saavutusteks pean ka ligipääsetavuse teema aastate vältel kuumana hoidmist ning panustamist ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kodanikuühiskonna aruande koostamise protsessi.
Siis käisid korraks ära ja tulid jälle tagasi…
Kojas olin 2021. aasta septembri lõpuni tegevtöötaja, siis läksin Sotsiaalministeeriumisse. Ministeeriumis sain üpris kähku aru, et tegelikult teen paljuski samu töölõike, mida olin teinud kojas. Ühtlasi hakkasin saama palju koja ja fondiga seotud küsimusi, kuni tekkiski äratundmine, et saaksin koda palju paremini aidata ja arendada mitte ministeeriumis, vaid pigem kojas edasi olles.
Ministeeriumis sain üpris kähku aru, et tegelikult teen paljuski samu töölõike, mida olin teinud kojas.
Kas tundsid ka teatavat hirmu, konkureerides nii tugeva kandidaadiga nagu Monika Haukanõmm, kellel on pikaajaline kogemus, teadmised ja toetus?
Kui pead silmas seda, et kas kojas oli midagi halvasti, et nõustusin kandideerima, siis seda ei saa absoluutselt väita. Kojas ei olnud midagi halvasti. Kuna juhtorganitesse valimine on demokraatlik protsess, siis leian, et on vaid hea, kui organisatsioon saab kandidaatide vahel valida. Sain ka väga hästi aru, et kui ma ei osutu valituks, siis nii lihtsalt on.
Oled igapäevaselt töötanud ka eelmiste juhatuste esimeestega. Kuidas Sa nende tööle tagasi vaatad?
Eelmised juhatuse esimehed, kellega mina olen koos töötanud, toimetasid teistsugusel ajal. Helve Luik võitles selle eest, et võrgustik üldse tekiks ja et see oleks omavahel konsensuslik. Monika võttis töösse uued teemad, millega varem ei olnud jõutud tegeleda, nt hariduse. Tema toetus eelkõige Euroopa põhimõttele, et mitte midagi ei tehta puuetega inimeste osas ilma neid kaasamata. See mõtteviis levis paljudesse olulistesse valdkondadesse ja jäi sinna ka püsima. 12 aasta jooksul suutis Monika koostöös koja, tegevtöötajate ja juhatusega tõsta meie valdkonna täiesti uuele tasemele.
Käes on 2022. aasta lõpp. Mis on Sinu väljakutse?
Praegu ei ole enam see olukord, mis oli näiteks Euroopa Liiduga ühinemise alguses, mil meil oli puudus kõigest. Nüüd on vajadused muutunud kitsamaks või konkreetsemaks. Meie ülesandeks on neid vajadusi oskuslikult kaardistada ja leida lahendusi olukorra parandamiseks.
Praegu ei ole enam see olukord, mis oli näiteks Euroopa Liiduga ühinemise alguses, mil meil oli puudus kõigest. Nüüd on vajadused muutunud kitsamaks või konkreetsemaks.
Teisalt on koja vaates tarvilik juriidilise pädevuse suurendamine. Isiklikult tahaksin tugevdada ka rahvusvahelist dimensiooni ja neid võimalusi rohkem ära kasutada. Paljudes riikides on tugev puuetega inimeste arengukoostöö. Näiteks on selleks loodud eraldi katusorganisatsioon. Meiegi oleme seda Tallinna ülikooliga koostöös pisut teinud Gruusia ning Kasahstani suunal kümmekond aastat tagasi. Aga sellest ei ole kujunenud stabiilset teadmiste jagamist ja võib-olla ka teistelt õppimist. Näen, et seda võiks rohkem arendada. Aga see on suur töö!
Kuidas Sa näed võrgustiku toimimist?
Oleme võib-olla justkui liiga harjunud sellega, et kõik on hästi. Meil on tugev võrgustik, kus aeg-ajalt ikka esineb tavapäraseid muresid, näiteks väsib keegi ära või toimub personalivahetus ja saabub mõni uus inimene ning teda tuleb järjele aidata. Oluline on saavutada omavaheline suhtlemine ja arusaamine, et me teeme seda koos ja oleme koos tugevamad. Mitte jääda lootma, et võrgustik on välja kujunenud ja nii ta nüüd töötabki, vaid võrgustiku sisemusel tuleks hoida ikka pidevalt pilk peal ja aidata organisatsioonidel soovitud arengut saavutada.
Võrgustiku vaates on reaalsus, et raha napib ja inimesi ei ole piisavalt ja need vähesed on väsinud. Mida Sa selles osas teha plaanid?
EPIKoja liikmed on kõik iseseisvad MTÜ-d ning meie ei saa sekkuda organisatsiooni loogilisse toimimisse. Kuid päris mitmed organisatsioonid on nende aastate jooksul leidnud oma ridadesse võimekaid tegijaid, mis tähendab, et toimuvad ka muutused. Siiski oleks vaja suurendada kogu võrgustiku rahastamist, sest väike kasv iga uue rahastusperioodi algamisel on juba suure tõenäosusega inflatsiooni poolt nahka pistetud. Omavahelise koostöö tugevdamine liikmete hulgas aitab kaasa, et leida uusi inimesi. Sellise koostöö toetamiseks on kavas ka EPIFondi kaudu leida vahendeid, mida siis liikmed saaksid koos taotleda.
Kas plaanid lähematel aastatel koja igapäevastes tegemistes ise kaasa lüüa või eelistad pigem toetada nõu ja jõuga vastavalt vajadusele?
Arvan, et võiksin kotta mõned projektid tuua, mille elluviimise eest ka ise seisaksin. Tegevmeeskonna igapäevatööd ma nende eest ära tegema ei hakka. Samas võin aidata vajadusel mõnda ust avada. Kui vaid oskan ja saan kaasa mõelda, siis loomulikult teen seda. Kojas ju tööpuudust ei teki. Spetsialiste on juurde vaja ning usun, et järgmise kolme aasta jooksul suudame leida lisajõude.
Lõpetuseks üks hea soov puuetega inimeste organisatsioonidele, et nad saaksid oma tööd veelgi paremini teha.
Järjekindlus oma asja ajamises viib sihile. Seega soovin järjekindlust ja kindlameelsust ning ärge unustage, et me töötame koos ning oleme koos tugevad. Soovin kauneid jõule ning kõike head uuel aastal ning jaksu-jõudu järgnevateks aastateks!
Meelis Joost: „Järjekindlus ja koostöö viivad sihile“
Meelis Joost on uus EPIKoja juhatuse esimees.
Selles loos räägib ta,
kuidas ta leidis tee
puuetega inimeste teemade juurde.
Meelis töötas EPIKojas aastatel 2001–2021.
1 aasta töötas ta sotsiaal-ministeeriumis.
Meelis tuli EPIKotta tagasi,
sest siin saab rohkem puuetega inimeste heaks ära teha.
