Augusti lõpul valiti Eesti Puuetega Inimeste Kojale uus juhatus. Varasemast jätkavad Ulvi Tammer-Jäätes, Kaia Kaldvee, Kairit Numa, Jakob Rosin, Mihkel Tõkke ja Helmi Urbalu. Lisaks uuele juhatuse esimehele on koosseisus veel kaks uut liiget – Veronika Allas ja Kadri Palk. Saame juhatusega tuttavaks!
EPIKoja üldkoosolek kogunes 25. augustil juhatuse valimisteks Tammistu mõisas, SA Eesti Agrenska Fondi ruumides. Foto: erakogu
Kui saaksid olla loom, siis mis loom sa oleksid?
Kairit Numa (KN): Kui ma oleksin loom, siis kindlasti koer, sest koer on mu lemmikloom. Tahaksin olla suurt tõugu, rahuliku loomuga, sõbralik, kuid samas valvas koduhoidev kutsa. Mulle meeldib koera juures tema tingimusteta truudus ja armastus.
Jakob Rosin (JR): Kui ma oleksin loom, siis oleksin kärbes. Tüütu ja pinisev, samas jätkub teda igale poole. Kärbsed saavad vahel niisama suvalises kohas vedeleda ja mitte midagi teha – seda tahaks aeg-ajalt isegi!
Kaia Kaldvee (KK): Mina oleksin vist kass, kes lamaks mõnusalt aknalaual ja naudiks sooja päikesevalgust.
Ulvi Tammer-Jäätes: (UTJ): No ma ei tea… Lõvi tähtkujus sündinuna oleksin ilmselt mingi karvane kaslane.
Veronika Allas (VA): Olen Kuke aastal sündinud – võin olla pikalt vait ja jälgida toimuvat ning siis anda kogu maailmale teada enda arvamuse…
Mihkel Tõkke (MT): Mina oleksin hunt. Mõtlik ja pigem vaikne, kuid tähelepanelik ning alati oma ümbrust jälgiv vastupidav loom.
Kadri Palk (KP): Tahaksin proovida veeta päeva koprana. Mind inspireerivad tema nutikus, ettenägelikkus ja hästi arenenud tajud. Kobras on perekeskne, rahumeelne ja hea kohanemisvõimega. Tänu tema tegutsemisele saavad mitmed teised, ka haprad ja tundliku eluviisiga liigid, eksisteerida. Tunnen, et tahaksin kopralt nii mõndagi õppida. Lisaks tundub väga ahvatlev ujuda veekogus aasta ringi, ilma et külm hakkaks.
Helmi Urbalu (HU): Tahaksin olla hobune,vastupidav, kiire,töökas,energiline ja sportlik.
“Kandideerisin EPIKoja juhatusse, sest …”
UTJ: Tunnen, et suudan esindada kõiki puuetega inimesi, oman suurt kogemust nii organisatsiooni juhina kui ka meditsiini valdkonna eksperdina.
KN: Olen üle 25 aasta töötanud sotsiaalvaldkonnas ja seetõttu hästi kursis puuetega inimesi puudutava temaatikaga nii nende igapäevaeluga toimetulekul kui ka tööhõive osas. Usun, et pikaajaline töökogemus aitab kaasa rääkida erinevates töögruppides ja komisjonides antud teemadel, suurem kogemus on mul erihoolekande valdkonnas.
KK: Minu jaoks on jätkuvalt oluline seista sihtgrupi huvide eest ning tänu pikaajalisele töökogemusele puuetega inimeste valdkonnas loodan abiks olla ka juhatuses.
HU: Kandideerisin sellepärast, et ehk saan olla võrgustikule vajalik. Oluliseks pean koostööd igal tasandil.
JR: Tunnen, et oskan kaasa rääkida lahenduste leidmisel, mida Eesti puuetega inimeste maastik oma muredele otsib. Lisaks on mul au juhtida üht suurimat koja liikmesorganisatsiooni – Eesti Pimedate Liitu. Ehkki üleriigilised muudatused võtavad sageli palju aega ja vaeva, on neist kasu ja EPIKoda on tugev partner erinevate muutuste elluviimiseks.
MT: Soovin muuta puuetega inimeste ja nende lähedaste toimetulekut Eestis paremaks ja kaotada või leevendada erinevaid takistusi, mis igapäevaelus esineda võivad. EPIKoja võrgustikuga olen seotud alates 2010. aastast, kui alustasin Tallinna Puuetega Inimeste Kojas vabatahtlikuna. Eesti Puuetega Inimeste Koda on suurim ja tugevaim puudega inimeste esindusorganisatsioon Eestis ning selle juhatusse kuulumine on suur au.
KP: Alles hiljuti puuetega inimeste huvikaitse valdkonnas tööle asununa soovin panustada laiemalt. Osalemine EPIKoja juhatuse töös näib olevat hea võimalus enamates teemades kaasa rääkida ja seeläbi ka Tallinna Puuetega Inimeste Koja liikmesühingute häält kuuldavamaks teha. Arvestades, et Tallinna Koda esindab arvestatavat hulka Eesti puuetega inimestest, on igati loogiline, et ka meie koja esindaja kuulub EPIKoja juhatusse.
VA: Kuna saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu) elanikest üle 10% on kas osalise või puuduva töövõimega või puudega, siis vajavad nende soovid, mõtted ning ettepanekud ära kuulamist ja lahenduste leidmist ka väljaspool kohalikku omavalitsust. Tegelikult on mured tihti üsna sarnased ja äratundmisrõõmu jagub nii siin kui sealpool Suurt Väina. Kindlasti on vaja saartel elavate inimeste teemad viia kaugemale kohalikult tasandilt, andmaks tunde ühisest suurest tervikust.
Mida olulist tahaksid puuetega inimeste jaoks ära teha järgmise nelja aastaga?
UTJ: Minu huviks on kindlasti suunatud meditsiin ja krooniliste haigete elujärje parandamine.
JR: Soovin palju ära teha ligipääsetavuse valdkonnas. Eestisse on jõudmas terve hulk ligipääsetavuse alaseid nõudmisi Euroopa Liidust. Selleks, et nõudmised reaalses elus õigesti rakenduksid ja inimestel neist kasu ka oleks, tuleb ligipääsetavuse ekspertidel, puuetega inimestel ja nende esindusorganisatsioonidel teha tihedat koostööd meie igapäevast keskkonda loovate ettevõtetega. Teise nurga alt võttes on minu soov tuua puudega inimeste kujutamine ühiskondlikus teadvuses kaastundest üle kaasamisse. Kohates ülikoolis esimest korda puudega kursusekaaslast, ei tohiks olla kaastudengite esimene mõte, et kuidas ta küll hakkama saab. Vaid pigem tekiks hoopis mõte kaasata ka see tudeng oma projekti, ürituse korraldamisse või lihtsalt teda mõnele peole kaasa kutsuda.
MT: Oma oskuste ja teadmistega soovin panustada peamiselt just erinevate sotsiaalteenuste ja ligipääsetavusega seotud teemadesse. Endiselt on minu jaoks oluline ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle täitmisega seotud küsimused. Aina enam soovivad EPIKoja võrgustiku tegemistega kursis olla inimesed, kes ei pruugi otseselt ühegi organisatsiooni liikmeks astuda.
KP: Soovin seista selle eest, et senisest enam puudega inimesi saaksid omandada meelepärase ja jõukohase eriala ning leiaksid töökoha või vajadusel saaksid eriala vahetada. Juhtida tähelepanu ja seista selle eest, et omastehooldajate hoolduskoormus väheneks täiendavate toetavate teenuste abil ning omastehooldajad saaksid suuremal määral ennast teostada tööturul, pereelus ja mujal. Lisaks teha teavitustööd omastehooldajate koolitamise vajalikkusest. Samuti parandada inimeste teadlikkust täisväärtusliku elu elamise võimalikkusest, sõltumata puude olemasolust.
VV: Minu jaoks on oluline ÜRO Puuetega Inimeste Konventsiooni artiklite ellurakendamise jälgimine Eestis ja edulugude edastamine meedias. Puuetega inimestele on kättesaadavad just neile vajalikud töö-, sotsiaal- ja tugiteenused ISTE (isikukeskne teenusmudel) projekti näitel. Lisaks soovin seadustada maakondlike kodade esindajate kuuluvuse volikogude sotsiaalkomisjonides ja aruandluse kohustuse oma maakonna koja liikmesühingutel.
KN: Pean oluliseks avatud, aktiivset suhtlemist ja koostööd nii kohalikes puuetega organisatsioonides, kui ka üle-eestilistes puudespetsiifilistes liitudes ja EPIKojas. Väga oluline on jätkata informatsiooni jagamist liikmesorganisatsioonidele, nendele teabepäevade ja koolituste korraldamist. Erilise prioriteedi alla soovin seada juurdepääsetavuse valdkonna ning erinevatel põhjustel passiivsete organisatsioonide toetamise ja nende taaselustamise teema. Pean oluliseks koja huvikaitsealast tegevust põhikirjaliste eesmärkide täitmisel ja nende ellu rakendamisel.
KK: Puuetega inimeste jaoks on oluline, et neid märgatakse ja kuulatakse. Ülioluline on see, et puuetega inimestega seotud otsuseid ei tehtaks ilma nende varajase kaasamiseta. Kuna tulekul on erihoolekande reform, siis olen valmis selles valdkonnas kõige enam panustama. Riik plaanib suure osa erihoolekande teenustest anda kohalikele omavalitsustele korraldamiseks. Seetõttu on eriti oluline, et kõik omavalitsused ka selleks kohustuseks valmis oleks ja et reformi käigus ei saaks kannatada hoopis sihtrühm.
Kust ammutad jõudu kõige selle tegemiseks?
JR: Positiivsetest ja rõõmsatest inimestest ning päikesest. Tõsi, viimast on Eestis vähe. Laiemad mureteemad ning lõppematu kriiside laine on ka rõõmsate inimeste ridu veidi kärpinud, aga mis sa teed! Pidi olema ju nii, et ega õnn ja energia sulle ise sülle ei jookse, ise tuleb neid otsida.
VA: Maailma parim kollektiiv ja koostöö – meil on väljakutsed, mitte probleemid!
Vaimustun lastelastest, looduses toimuvast – jälgin rajakaamerast, kes elab metsa sees – elust maal, oma aiast, konnade laulust kevadises tiigis, nastiku roomamisest üle varvaste…
KP: Taastan ja kogun energiat looduses. Iga putukas, samblatutt või oksaraag on imetlemist väärt ja teeb mõtted helgemaks.
KN: Energiat saan oma lähedastelt, kellega püüan võimalikult palju koos olla ja toredaid asju ette võtta. Mulle meeldib looduses viibida, samuti naudin reisimist ja kokkamist. Oma kodu ja kodutunne on mulle väga olulised.
UTJ: Selleks on armastatud töö; perekond, reisimine.
HU: Energiat saan loodusest, lastest, heast seltskonnast, kultuuriüritustest, raamatu lugemisest, eriti meeldib luule.
MT: Saan energiat heast muusikast, looduses liikumisest ja lähedastega ühise aja veetmisest.
KK: Saan energiat loodusest ja mere ääres jalutamisest. Täidan patareisid puhkusereisidel maadesse, kus on päikesepaiste ja soe merevesi. Mulle meeldivad lõõgastavad saunad ja hea muusika, mida saab nautida koos pere ja sõpradega.
Palun üks hea soovitus puuetega inimeste organisatsioonidele – mis aitaks neil teha head huvikaitsetööd?
UTJ: Pidage meeles, et teie olete omal alal kõige paremad eksperdid ning koostöö viib sihile.
KP: Kuulake teineteist, küsige üksteiselt abi ja nõu, pange seljad kokku – nii on tulemus tugevam ja tõhusam!
MT: Mõelge läbi, kelle jaoks ja kuidas me tegutseme. Kes on need inimesed, kelle heaolu nimel organisatsioon tegutseb, ja kuidas nendeni jõuda? Samuti, kuidas ja kas meie tegevus loob ühiskonnas püsivat muutust? Nii, nagu muutuvad ajaga inimesed, võib olla vaja muuta ka huvikaitsetöö tegevusi organisatsioonis.
KK: Tähtsaim organisatsioonide töös on ikkagi koostöö ja suhtlemine. Kõige otsustavam on kaader, seega – mida avatumad on inimesed, kes töötavad organisatsioonides, seda kergem on teha ka huvikaitse tööd.
KN: Koostöö, koostöö ja veelkord koostöö erinevate organisatsioonide, asutustega, omavalitsustega – kõikidega, kes puutuvad kokku puuetega inimestega. Olla positiivne, aktiivne, heatahtlik suunaja, läbirääkija ning teejuht sotsiaalvaldkonnas. Mitte jääda ootama, et keegi meie eest midagi ära teeb ja kõik kätte toob, vaid tegutseda ise ja arendada teenuseid oma liikmetele, mis parandavad nende toimetulekut ja teadlikkust.
JR: Tehke häält! Kui on probleem, tõstatage seda absoluutselt igal pool. Sotsiaalmeedias, ajalehes, telefonikõnedes, e-kirjades, eravestlustes. Kui on mure, öelge seda otse mure põhjustanud asutusele või ametnikule. Ärge eeldage, et keegi teine näeb teie muret ja selle õigesse kohta viib. Nii võib juhtuda, aga ei pruugi. Ja ei, koos murega ei pea sul olema kohe välja pakkuda head lahendusplaani. Selle üle saab pärast arutada, või kutsuda teisigi appi. Aga murest teatamine õigesse kohta on kõige tähtsam.
VA: Olge avatud, nähtavad, teadlikud ümbritsevast ja märgake toimuvat ning toimivat! Suhelge palju, kaasake meedia (k.a sotsiaalmeedia), kaasake vabatahtlikke ja enda tuttavaid, korraldage avatud üritusi (mõeldud kõigile, mitte ainult puudespetsiifikast lähtuvalt), kokkusaamisi, "kodustage" poliitikuid jms. Rääkige, kirjutage, olge olemas!
EPIKoja juhatusel on palju tööd
EPIKoja uue juhatuse liikmed vastavad ajakirja Sinuga küsimustele.
Kõik liikmed soovivad muuta puuetega inimeste elu kergemaks.
Selleks tuleb suurendada ligipääsetavust,
jagada infot puuete ja haiguste kohta.
