Esmaspäev, 14. november
Mari Puuram. Foto: erakogu
Kõrvatropid lahkuvad kõrvast juba umbes viis minutit enne äratust. Peagi heliseb kella viieks pandud äratuskell, mis jätab mulle täpselt 40 minutit uksest väljumiseni. Hoian veel viis minutit silmi kinni ja lükkan siis silmaklapid näolt ära. Riietun eelmisel õhtul valmis pandud rõivastesse. Tavapärane väljanägemine hõlmab kampsunit või jakki ning mugavusele rõhudes teksaseid. Esmaspäevad on minu lemmiknädalapäevad, kuid hommikud mitte eriti.
05:25 hiilin alla, et teha enne minekut üks soe jook. Seekord saab otsustatud rooibose tee kasuks, sest kohv nii vara mitte ei ärataks, vaid lisaks pigem adrenaliini ja tekitaks rahutust. Juustuvõileiba söön autos. Sõites kuulan KUKU raadiot, kus saatesarjas „Rõõsikad“ esitatakse “söödavaid” ja “maitsvaid” vokaalinstrumentaalteoseid. On pime ja vihma tibutab, kui autoga rongijaama sõidan.
Nõunikuamet kojas tähendab, et suurema osa mu tööajast võtab nõustamine. Vastan nii kirjadele kui ka kõnedele, nõustan võrgustikuliikmeid ja teisi pöördujaid, edastan infot ja uudiseid, ajakohastan ligipääsetavuse-alast infot koduleheküljel, korraldan koolitusi ja infoseminare, kaasan inimesi võrgustikust tagasiside andmiseks seaduseelnõude kohta, koostan arvamusi ja pöördumisi.
Rong Rakverest Tallinna alustab sõitu kell 06:06. Kontrollin kirjakasti, vaatan üle päeva kohtumised ja kirjutan käesolevat artiklit. Esimene kiri on pöördujale, kellele lähetan ülevaate sellest, kuidas ühele rahvusvahelisele kliinilisele uuringule end kirja panna. Vajaliku teabe saamiseks surfan uuringus osaleva instituudi kodulehel ja teen märkmeid.
Kell 06:10 kirjutan heale koostööpartnerile ning ta vastab mulle juba viie minuti pärast. Nagu näha, on veel teisigi varajasi ärkajaid!
Kell 07:00 alustan tutvumist hinnapäringuga, kus küsitakse auditit hoone ehituslikule osale ligipääsetavuse vaates. Selle andmiseks on vaja kaasata nelja peamise puude esindajaid, kes on sarnast auditit ka varem läbi viinud ning seepärast panen paika plaani, millise info edastamisega alustada, et saada sisend auditi osas.
Kell 07:35 jõuan Tallinna ja sean sammud Toompuiesteel asuvasse kontorisse.
Kell 07:45 panen kontoris vee keema. Seekord otsustan taimset sorti tee kasuks. Isegi kui näiliselt olen tegus, siis enne kella üheksat teen ainult sisulise töö eelsoojendust.
Kell 08:00 hakkan lugema EPIKoja üldposti, mis ajab nädalavahetuse tõttu üle. Reede pärastlõunal on meile saabunud mitmeid eelnõu ja määruse muutmise teavitusi Eelnõude Infosüsteemist, kuid just reedel oli ühele avaliku sektori organisatsioonile koolitus ligipääsetavuse küsimustes ning postkastini ma kokkuvõttes ei jõudnudki. Lisaks eelnõudele on postkastis vähemalt viis arvet, üks kutse ligipääsetavuse teemal kaasa lööma ja ühe mureliku inimese kiri. Eelnõude puhul on seekord tegemist peamiselt tervise ja töötervishoiu teemadega, nende seas paar väga spetsiifilist valdkonda nagu õhusaaste ja töökohal lubatud keemiliste ühendite sisalduse lubatavuse eelnõu muutmine.
Kell 08:12 kuulan Pika Hermanni tornist kostuvat isamaa hümni ja jätkan kirja kirjutamisega.
Kell 08:23 helistab mu noorem õde, kes elab Austraalias. Teisel pool maakera on kell 17:23. Suhtleme kuni 08:52.
Kell 08:45 on koostööpartner kirjutanud mulle Facebooki messengeris, et on haigestunud, mis tähendab, et meie kohtumine lükkub edasi ja tund aega on täna justkui maast leitud!
Kell 08:55 näitab üdini täis poogitud kalender, et on aeg kirjutada raamatupidaja Annele reedel toimunud koolituse asjus, paluda kokku panna arve ja koostada tellijale e-kiri, et küsida koolitusel osalenute käest tagasisidet.
Kell 09:15 on aeg asjad hetkeks kokku tõmmata, sest kell 10:00 pean olema Tallinna Tehnikaülikoolis, et koos suurema seltskonnaga vaadata üle 3. detsembril, rahvusvahelise puuetega inimeste päeva puhul aset leidva kontserdi asukoht nii heli ja valguse kui ka saalis olijate seisukohalt. Juba istungi Bolti ja sõidan alla Endla tänavast otse Sõpruse puiesteele. Taksos vastan saabunud e-kirjadele.
Kell 10:00 kohtume koostööpartneritega ülikooli aulas. Kell 10:10 saabub kooridirigent. Arutelu sisuks on nii meediakajastus, kavade sisu kui ka ülesannete jagamine ja kutsete väljasaatmine.
Kell 11:13 vaatame üle ülikooli toolid-lauad ürituse jaoks ja sõidame tegevjuhiga tagasi Toompuiesteele.
Kell 11:50 söön kodust kaasa võetud kinoa-hapukurgi-päikesekuivatatud tomati salatit, haukan küpsiseid ja joon teed peale.
Kell 11:30 liigutan laua istumisasendist seisuasendisse ja vaatan üle pöördumise ministeeriumile viipekeeletõlkide koolitamise küsimuses. See teema on olnud ootel mitu nädalat ning vajab tegelemist.
Kell 13:30 on meeskonna koosolek, kus arutame tugiisiku teemapäeva, võtame kokku muud kiiremad küsimused ja leiame paarile kõrvetavamale probleemile lahendused.
Kell 14:00 pean koosolekult varem lahkuma, sest ees on kohtumine võimaliku koostööpartneriga ligipääsetavuse ja tulevikus koostöö tegemise küsimustes.
Kell 15:00 on kohtumine partneriga, kellega on pikaajalised plaanid seoses ligipääsetavusega.
Kell 16.15 on aeg vahetada riided, et jõuda ühe liikmesorganisatsiooni aastapäeva tähistamisele kunstimuuseumis. Mind oodatakse, on kiire. Vahetan riided kleidi vastu, autos saan istuda esiistmel ning meigile lihvi anda. Lilled tõi töökaaslane õnneks juba päeval ära.
Kell 17:00 algab sündmus ja me tutvume muuseumi eksponaatidega.
Kell 18:30 silme ees virvendab, sest veresuhkur on langenud madalale, kuid peale laululist etteastet algab õhtusöök.
Kell 21:10 pakutakse torti! Kohvi jätan vahele.
Kell 22:36 hea kolleeg viib mu Ülemiste peatusesse, kus saan veel 15 minutit enne rongile minekut jalutada.
Kell 22:06 istun rongis ja avan arvuti, et üle vaadata kirjakast.
Kell 23:15 saabun Rakverre. Sõidan autoga koju ja poen otseteed magama, sest järgmisel päeval on äratus taas vara – kell 06:00! Päevad on tegusad ja tihedad, ent nii palju saab tehtud, mõeldud ja kogetud.
Eesti Puuetega Inimeste Koja nõuniku päev
EPIKoja nõunik Mari Puuram jutustab,
missugune näeb välja tema tööpäev.
Tema pikad päevad on täis suhtlemist,
kirjavahetusi ja kohtumisi.
