Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Sestap jutustab puuetega inimeste valdkonnas kaua toimetanud Eha Leppik lugejale järjeloona veidi ka möödunud aegadest – kus me tollal olime ning mida meil oli ja ei olnud.
Kuidas minu jaoks kõik algas
Minust sai Sotsiaalhooldusministeeriumi töötaja 1981. aastal. Olin 40aastane ja tundsin, et vajan oma ellu uusi väljakutseid. Seega, saades pakkumise asuda tööle ministeeriumi, oli otsuse tegemine lihtne. Siirdusin haridussüsteemist sotsiaalsüsteemi.
Alustasin tööd ministeeriumi metoodikakabineti metoodikuna. Minu ülesanne oli uurida ja kaardistada pensionäride ja invaliidide töötamise võimalusi. 1982. aastal kutsuti mind tööle ministeeriumi pensionäride teenindamise osakonda juhtivinspektoriks; tööülesanded jäid ikka samaks – selleks olid pensionäride ja invaliidide küsimused.
Tollal oli ministriks Gustav Sarri. Ministeeriumi ülesanneteks olid tol ajal süsteemi asutuste ja ettevõtete juhtimine, samuti sotsiaalhoolduse korraldamine ja juhtimine. Pensionide ja toetuste valitsus tegeles seadusega ette nähtud pensionide ja toetuste määramise ja maksmise korraldamisega maakondades asunud sotsiaalhooldusosakondade kaudu. Arstliku tööekspertiisi grupp korraldas ja juhtis arstlikku tööekspertiisi, personaalpensionide osakonna ülesanne oli liidulise ja vabariikliku tähtsusega personaalpensionäridele pensioni maksmine, nende abistamise ja nende teenindamise taseme kontroll. Pensionäride teenindamise osakond tegeles invaliidide kutsealase õppe ja ümberõppe korraldamise ja tööle paigutamise kontrolliga, tootmisüksuste organiseerimisele kaasaaitamise, pensioni või toetust saavate kodanike materiaalse ja olmeteenindamise korraldamise alaste abinõude väljatöötamise, protees-ortopeedilise abi organiseerimisega elanikkonnale, spetsialiseeritud liiklusvahenditega ning sanatooriumipääsmetega varustamise korraldamisega, ühekordsete toetuste määramise ning ENSV Pimedate Ühingu ja ENSV Kurtide Ühingu üldjuhtimise ja Tartu Proteesitööstuse töö koordineerimise ja kontrolliga. Sotsiaalhooldusasutuste osakonna ülesandeks oli sotsiaalhooldusasutuste võrgu väljaarendamine ja nende töö kontroll. Nagu sellest pikast loetelust näha võib, oli ministeeriumil palju selliseid ülesandeid, millega tänapäeval selle ministeeriumi ametnikud enam tegelema ei pea. Ülesandeid oli küll hulgaliselt, kuid töötajaid tunduvalt vähem kui praegu.
Aastatel 1976–1990 pandi hoolekandetöös suurt rõhku personaalpensionäride, Suure Isamaasõja invaliidide ja veteranide teenindamisele. Neile olid ette nähtud mitmed soodustused, sh sanatooriumituusikud, soodustingimustel või tasuta sõiduautod ja muud hüved.
Ministeeriumi otsealluvuses olid Tallinna invaliidide internaat-kutsekool, Tartu proteeside ja ortopeediatoodete katsetehas ning personaalpensionäridele mõeldud pansion „Merivälja”; vabariikliku alluvusega Aavere, Eivere, Kernu, Kogula, Ravila ja Sõmera internaatkodu; Erastvere, Koluvere, Mõisamaa, Pikavere, Udriku, Valkla ja Võisiku internaatkodud ning abimajand; Imastu ja Karula laste internaatkodu; arstliku tööekspertiisi komisjonid (ATEK).
Vähemaosaliste masendav elu
Eakate ja puuetega inimeste elu korraldamisel esines rohkesti probleeme. Hoolekandeasutused olid kõik väga halvas olukorras – need asusid vanades lagunevates mõisahoonetes, valitses ülerahvastatus, personaliks olid juhuslikud külaelanikud.
Kohutav oli ka puuetega laste olukord Imastu ja Karula laste internaatkodudes, ehkki vanematele, kellel sündis puudega laps, soovitati juba sünnitusmajas laps hoolekandeasutusse ära anda.
Ainuke abivahendeid väljastav asutus oli Tartu proteeside ja ortopeediatoodete katsetehas, mille toodete kvaliteet oli väga kehvake.
Sotsiaaltöötajaid ja teisi sotsiaalsüsteemile vajalikke spetsialiste ei valmistatud ette mitte kusagil.
Puuetega inimesed elasid peidetuna nelja koduseina vahele ja hariduse omandamiseks oli neil võimalusi väga vähe. Tallinna invaliidide internaat-kutsekoolis olid tingimused kesised, õpetajad eakad ja sealt saadava hariduse kvaliteet madal.
Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Probleeme oli tõesti väga palju. Mis siis andis jõudu ja energiat tegutsemiseks ja motiveeris midagi ära tegema? Selleks olid eelkõige inimesed. Minu töölõigu moodustasid peamiselt puuetega inimeste küsimused ja sedasi puutusin kokku paljude inimeste muredega. Gustav Sarri valitsuse ajal oli minu ülesandeks osaleda kõigil üritustel (ka nendel, mis toimusid nädalavahetustel). Üritustel sain tuttavaks väga toredate inimestega – näiteks Mihkel Aitsam, Mati Mugur, Mati Kuuse, Merike Melsas, Genadi Vaher, Volli Pärnla; samuti kuuluvad siia loetelusse puuetega laste vanemad. Nad õpetasid ja innustasid mind, et muredest tuleb üle olla ja teha kõik, et puuetega inimeste olukord paremaks muutuks.
1988. aasta detsembris avanes mul esmakordselt võimalus viibida erigrupiga Soomes, kus tavalise turismiprogrammi kõrval tutvusime sealse puuetega laste ravi, rehabilitatsiooni ning pensionäride ja puuetega inimeste hoolduse küsimustega. Kõik see, mida me Soomes nägime, tekitas suurt huvi ja avas paljudel (ka minul) silmad selle suhtes, mida üldse tahta ja kuhu poole pürgida võiks.
1989. aastal toimus Eestis kaks suurt üritust, millel oli eriline tähendus tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi edasisele arengule: 14.–22. augustil toimus Tallinnas ÜRO invaliidsusküsimuste-alane nõupidamine ning 22.–26. augustil Rehabilitation International (RI) kongress.
Nõupidamise juhiks olid tervishoiuminister Laur Karu ja tehniliste probleemidega tegeles Tõnu Karu. Meeskonna ürituse korraldamiseks moodustasid haiglate peaarstid, haridusministeeriumist üks daam ja mina sotsiaalministeeriumist. Muidugi ka meie minister Gustav Sarri.
RI kongressil osales palju meie puuetega inimesi erinevatest riikidest. Meeldejäävaks sündmuseks oli osalemine Balti ketis. Tore on meenutada ka seda, et sellel ajal ei olnud Tallinnas ühtegi inva WC aga kuna tuli mitmeid ratastoolis inimesi teistest riikidest, tuli Tõnu Karul organiseerida hotelli "Olümpia" ja Lastepolikliinikusse, kus kongress toimus, esimesed inva WC Eestis.
Pärast neid kahte suurt üritust hakati rohkem analüüsima puuetega inimeste ja puuetega laste tegelikku olukorda ning planeerima meetmeid probleemide lahendamiseks ja tegevuskavade koostamiseks. Kongressi tulemusi analüüsides selgus, et meie mahajäämus arenenud riikidega võrreldes ei seisnenud mitte niivõrd oskamatuses probleeme näha ja teadvustada, kuivõrd selles, et meil puudusid sellel hetkel praktilised lahendused ja koolitatud spetsialistid ning vajalikud vahendid.
Puuetega inimeste ja ühingute minevik
Eha Leppik asus tööle sotsiaal-valdkonnas 41 aastat tagasi.
Siis ei olnud veel niisuguseid teenuseid, nagu praegu,
ka sotsiaal-töötajaid oli palju vähem.
Puuetega inimesed ei saanud kodust välja,
vaid vähesed said käia koolis.
Hoolde-kodudes ja laste-kodudes oli väga vilets elu.
Eha Leppik tutvus puuetega inimestega
ja püüdis nende elu kergemaks muuta.
Puuetega inimesed õpetasid talle,
et oma muredest tuleb üle olla.
