Selleks, et igaüks meist saaks elada väärikat ja tähendusrikast elu, on oluline julgus ja oskus olla kodanik. See tähendab oma õiguste teadmist ja nende eest seismist. Kuidas seista on oma õiguste eest, selgitab EPIKoja nõunik Katrin Tsuiman.

Eesti Vabariigis oleme ühiskonnana omavahel kokku leppinud olulised riigi toimimise alustalad. Me oleme otsustanud, et tahame elada demokraatlikus, inimese õigusi austavas riigis. Ühist koostoimimist, inimeste huve ja õigusi kirjeldavad ja kaitsevad mitmed rahvusvahelised konventsioonid, millega oleme ühinenud, ning meie oma riiklikud seadused. Meie elukorralduse vundament on Eesti Vabariigi põhiseadus, mis rõhutab inimväärikuse, sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtteid. Oleme riigina ühinenud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooniga ja ratifitseerinud ka Puuetega Inimeste Õiguste konventsiooni. Sellega oleme võtnud endale suuna luua riik, kus iga puudega inimene on teistega võrdne kodanik, keda ei diskrimineerita ning kellele on loodud võimalused saada abi ja toetust vastavalt oma vajadustele. Puuetega inimestel on õigus võrdsele kohtlemisele kõikides eluvaldkondades, sh hariduses, tööhõives, tervishoius, transpordi võimalustes.

Oleme riigina nimetanud Eesti Vabariigi põhiseaduses olukorrad, millal on meil õigus riigi poolt korraldatud abile. Meist igaühel on õigus tervise kaitsele ja riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Samuti on puuetega inimesed riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Riigina oleme otsustanud üldise põhimõtte, et esmane abi ja toetus korraldatakse inimesele kõige lähemal, omavalitsuse tasandil. Kohalikul omavalitsusel on kohustus korraldada kohalikku elu vastavalt oma inimeste vajadustele. Osa abimeetmetest on siiski ka riigi korraldada – Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti poolt. Peamised teenused, mis aitavad osaleda ja igapäevaeluga toime tulla, peavad olema kättesaadavad inimese elukohajärgses omavalitsuses. Sotsiaalhoolekande seaduses on loetelu teenustest, mida peab omavalitsus osutama, kui tema inimesel on sellise abi vajadus. Samas tuleb omavalitsusel korraldada ka muud abi ja teenuseid, vastavalt oma inimeste vajadustele.

Paraku on meie inimestel kogemusi, et päriselus seaduse tasandil kirjeldatu alati ei toimi. Taotletud abi ja tugi ei ole osutunud kättesaadavaks. Endiselt tuleb ette olukordi, kus inimesed ei teagi, et nii- või naasugused võimalused ja abi üldse olemas on. Selle olukorra muutmisele saab meist kaasa aidata igaüks. Demokraatlik riigikord annab meile selleks võimalused ja õigused, ent samas ka kohustused ja vastutuse.

Miks tuleb kaitsta oma õigusi?

Puudega inimesena peame omama täpselt samu võimalusi nagu iga teinegi. See on meie inimõigus.

Igaüks on erinev ja nii on ka iga inimese elus ettetulevad olukorrad erinevad. See tähendab, et ainult me ise teame, mis võiks olla parim lahendus, mis meid päriselt aitaks. On väga oluline, et me räägiks oma vajadustest ja kaitseks oma õigusi. Ainult inimene ise teab, mida ta tunneb ja kogeb oma olukorras. Keegi teine seda konkreetset olukorda ei tunne ja selles olija vajadusi ei tea. Meil on õigus osaleda ka kõikides tegevustes ja meid puudutavate probleemide lahendamises.

Kui me pärast seda ei saa oma vajadusele vastavat abi, siis tuleb olla valmis vaidlema ja oma õiguste eest seisma.

See tähendab, et me peame vajadusel abi küsima, aktiivselt osalema ja kaasa aitama oma vajaduste ja olukorra välja selgitamisele ehk olukorra hindamisele. Kui me pärast seda ei saa oma vajadusele vastavat abi, siis tuleb olla valmis vaidlema ja oma õiguste eest seisma.

Käesoleva aasta märtsis-aprillis EPIKoja võrgustiku liikmete seas läbi viidud küsitluse põhjal oli pisut üle poole vastajatest (54%) kogenud takistusi omavalitsusest abi saamisel ja pooled neist ei ole ka peale abist keeldumise otsust midagi ette võtnud.

Omavalitsuse abimeetmetest on enam olnud raskusi tugisiiku teenuse (34%) ja sotsiaaltranspordi teenuse kättesaadavusega (23%) ning abivahendite, ravimite ostmise ja ka kodu kohandamisega seotud rahaliste toetuste saamisel.

SKA teenuste ja toetuste puhul ei olnud üle poole vastajatest (58%) rahul puude raskusastme määramise otsusega, 34% puudega inimese toetuse, 29% sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse ja 21% soodushinnaga abivahendi soetamise otsustega.

Samas küsitluses osalenud inimesed tõid välja, et juhul kui nad esitasid vaide või pöördusid halduskohtusse, siis muudeti varasemaid otsuseid ja saadi enamasti oma vajadustele vastavat abi. Seda nii omavalitsuse kui Sotsiaalkindlustusameti teenuste ja toetuste puhul. See näitab, et seadusandlik raam on küll puudega inimeste õigusi ja huve kaitsev, kuid nende rakendamisel ei ole alati õiguspäraselt tegutsetud. Selliste vaide- ja kohtumenetluste kaudu on võimalus ühtlustada seaduse rakendamist ja selle tõlgendamise tavasid omavalitsustes. See on oluline samm ebaõiglase olukorra muutmiseks ja võrdse kohtlemise metoodika loomisel, kokkuvõttes enda õiguste ning huvide eest seismisel.

Seega on esimene võimalus oma vajaduste eest seismiseks esitada tehtud otsuse peale vaie asutusele, kes tegi otsuse, millega rahul ei olda. Kui see ei too vajalikku lahendust ja sobivat abi, siis on võimalus pöörduda halduskohtusse. Juhul kui oma teadmistest ja oskustest jääb väheseks, siis on võimalik pöörduda tasuta õigusnõustamiseks Õigusteenuste Büroo poole. Töövõime või puude raskusastme hindamise taotlustega seoses saab pöörduda EPIKoja nõustaja poole.

Ka puudega inimene ise peab olema teadlik oma õigustest, võimalustest ja kohustustest kodanikuna. Igast diskrimineerimise ja õiguste rikkumise juhtumist tuleb teavitada, et aidata ise kaasa võrdse kohtlemise tagamisele.

Mida veel ära teha saaks?

Loomaks parimat kaasatust ja elukorraldust on väga oluline teha inimese hääl kuuldavaks eeskätt oma kodukohas. Eesti elu algab igast väiksemast kogukonnast. See tähendab ühtlasi julgemalt oma puudest või haigusest rääkimist. See hõlmab tutvustamist ja selgitamist, millised omapärad konkreetse erivajadusega kaasnevad, mida kogetakse ja tuntakse ühiskonnas elades. Niisugune huvikaitse eesmärk on puude- ja diagnoosipõhistel ühingutel ja nendega tasub liituda. Ühiselt saab jagada teistega kogemusi ning muuta oma hääl kuuldavamaks. Ühingud jagavad vajalikku infot ja nõustamist ning sealt saab inimlikku ja kogemuslikku tuge.

Mida rohkem me avalikult räägime erinevustest, seisame oma õiguste ja vajaduste eest, seda suurem on teadlikkus ja seda loomulikumaks muutub tõik, et me kõik oleme erinevad.

Iga inimene on väärtuslik osa selles muutusi loovas koostöös. Parimad oma elu eksperdid on erivajadusega inimesed ise. Nad peavad oma ellu puutuvas saama julgemalt kaasa rääkida. See annab asjaosalistele parema kontrolli oma elu üle, võimaldab olla sõltumatum ja vastavalt võimekusele ka iseseisvam.

Tänu oma õiguste ja huvide eest seismisele muutuvad teenused inimese vajadustele sobivamaks. Nii toetavad teenused erivajadusega inimeste olemasolevaid oskusi ning aitavad välja arendada uusi. See omakorda loob uusi võimalusi, saamaks panustada rohkem kogukonda ja olla kaasatud. Nii saab ka abivajajana elada sellegipoolest täisväärtuslikku elu.

Iga väike samm lisab killukese suuremasse pilti ning koostöös saame tagada ühiskonnas positiivseid muutuseid laiemalt.

---

EPIKoja nõunik Katrin Tsuiman kirjutab,
et puudega inimesed peavad teadma oma õigusi.

Puuetega abi-vajajad pole alati saanud teenuseid,
mis on neile ette nähtud.

Kui inimesele öeldakse „ei“,
siis ei taha ta enam rohkem abi küsida.

Puudega inimesed peavad olema julged
ja küsima teenuseid,
mis aitavad neil paremini hakkama saada.

EPIKoda aitab puuetega inimestel nende õiguste eest seista.