Juhtumi taust...

Möödunud aastal lõi ajakirjanduses laineid juhtum, kus Võrus elav kuulmispuudega Gelly Needo soovis KOV kaudu tellida viipekeeletõlki selleks, et osaleda lapsevanemate koosolekutel, käia lapsega arsti juures ja sooritada muidki argisuhtlust eeldavaid asjatoimetusi, mis pereemal aeg-ajalt ikka ette tulevad. Selgituseks: Gelly näol on tegemist viipekeelse kurdiga, ta ei saa kanda kuuldeaparaati ega implantaati. Seega jäi talle ainukeseks võimaluseks kasutada viipekeeletõlgi abi.

Esitatud taotlusele vastas linnavalitsus, et emal tuleb teenus ise korraldada ja seejärel kuludokumendid esitada, et linn saaks otsustada, kas hüvitab teenuse või mitte. Niisugune vastus ei rahuldanud Gellyt. Esiteks tulnuks sel juhul leida kõigepealt endal vajalikud summad tõlgile tasumiseks ja teiseks polnud üldse kindel, kas need tagantjärele ka hüvitatakse. Oli ju vastuses kirjutatud, et pärast seda linn alles hakkab kaaluma, kas teha seda või mitte. Niisugune ebakindlus ei olnud Gelly jaoks lahendus. „Ma sooviksin, et kui tulemas on mingisugune kuulmist ja suhtlemist nõudev üritus, näiteks lapsevanemate koosolek, millest teatatakse mõned nädalad ette, siis saaksin ma informeerida sellest linnavalitsust ning nad võimaldavad mulle sellele üritusele viipekeeletõlgi,“ kirjeldab Gelly oma ootusi KOV-le.

Kui Gelly teada andis, et selline olukord ei kaitse puudega inimese huve, algas kirjavahetus, mis paraku ei viinud kuhugi. Sündmust kajastanud ajaleht Lõunaeestlane (2.11.2019) avaldas mõned väljavõtted linnaosavalitsuse saadetud vastustest, mille toome ära ka allpool: „Kahjuks ei ole Võru linnavalitsusel võimalik seda teha koheselt, kuna kõikide toetuste ja teenuste kordade kinnitamine on üksnes Võru linnavolikogu pädevuses. /…/ Kahjuks pean tunnistama, et viipekeele tõlkimise teema on jäänud meil unarusse. Palun selgitage, milleks teil on viipekeele tõlki koheselt vaja. /…/ Annan teile teada, et viibin alates 04.03 puhkusel ja viipekeeletõlke temaatikaga tegelemiseks napib hetkel aega.” Kuna niisuguses laadis kirjavahetus tulemusi ei andnud ja asjad edasi ei liikunud, pöördus pere advokaadibüroo Sirel & Partnerid poole.

Appi tulid MTÜ Händikäpp ja teised

Advokaadiarvete tasumisel tuli appi MTÜ Händikäpp. Nimelt oli riigikogu liikmest Tiina Kangrol õnnestunud suunata riigieelarvesse 100 000 eurot selleks, et puudega inimesed saaksid pöörduda kohtusse, kui nad ei saa riigilt või omavalitsuselt neile seadusega ette nähtud sotsiaalteenuseid. „Asja mõte on selles,“ märgib Tiina Kangro, „et kohtulahendid hakkavad muutma igapäevast praktikat sotsiaalasutustes. Täna on asutustel nii lihtne öelda inimestele, et ei saa või et seda teenust ei ole! Kui aga tekivad kohtulahendid, siis enam nii ei saa. Riigieelarvesse suunatud 100 000 euro raames saab taotleda juriidilist abi MTÜ Händikäpp kaudu: võtke palun ühendust Ave Jaaksoniga ave@handikapp.ee. Kasutage seda võimalust!“

Puudega inimesi koondava MTÜ Händikäpp esindaja Meelika Siilsalu sõnul näitab kogemus, et kohalik omavalitsus ja ametkonnad reageerivad abipalvele kiiremini ja tõhusamalt, kui kaasatud on advokaadibüroo. Kurtide pere juhtumis selgitas advokaat linnavalitsusele, et selline kuludokumentide nõue pole õiguspärane ja ema ei pea teenust oma rahakotist kinni maksma.

Ühtekokku vältas viipekeeletõlgi teenuse taotlemine linnalt kokku 9 kuud ja oli perekonnale üsnagi närvesööv. Pärast vaidlust väitis linnavõim, et tegemist olla olnud lihtsalt puuduliku infovahetusega ja nemad polevatki teenuse pakkumisest keeldunud. Ametnike väitel sooviti vaid teada tõlketeenuse saamiseks vajalikke asjaolusid nagu kuupäev, kellaaeg ja koht. Kuid miks ei saanud seda siis abivajajale kohe öelda? Miks pidi kurt inimene enne pöörduma advokaadibüroo ning puuetega inimeste huvisid kaitsva MTÜ Händikäpp poole? Gelly Needole võimaldati argielus vajalikeks asjaajamisteks kuni viis tõlketeenuse tundi kuus, mis pereema sõnul oli piisav: „Ma vajangi tõlki ainult olulisemate vestluste jaoks, igapäevaselt – nagu näiteks toidupoes – saan ise hakkama.“

Ave Jaakson ütles juhtumi kohta hinnangut andes: „See probleem sai õnneks lahendatud. Kohtukulud katsime meie. Perega jäi kokkulepe, et kui probleem tekib, siis nad pöörduvad uuesti meie poole.“

Kuidas üldse osutatakse viipekeeletõlketeenust?

Liivi Liiholm, Viipekeeletõlkide OÜ juhatuse liige, selgitab: „Siin on erinevad praktikad. Suuremates linnades on KOV-idel teenuseosutajatega lepingud ja hanked läbi viidud ja kui on tõlketeenust vaja, siis kurt saab kohe teenuseosutaja poole pöörduda. Näiteks Tallinnas on praegu võimalik tõlketeenust saada kuni kaks tundi kuus. Olen nõus, et tunde napib – kurdile on kaks tundi kuuljatega suhtlemist kuus tõesti vähe. Põhimõtteliselt on olemas võimalus tõlgitunde juurde taotleda – siis tuleb kirjutada avaldus ja vajadust põhjendada. Väiksemates KOV-ides on asi lahendatud erineval moel: kas on kurdile antud limiit, kui palju võib aastas tõlgiteenust kasutada ja ta lihtsalt tellib teenuseosutajalt, või ta küsib tõlki KOV-ist ja KOV tellib teenuseosutajalt. Võru juhtumiga ei ole ma kursis, ent pakun lahendusena välja, et juhul, kui KOV-il pole enne olnud kogemust ja kurt pöördub teenuseosutaja poole, siis saab talitada ka nii, et kurt pöördub teenuseosutaja poole ja teenuseosutaja võtab ise KOV-ilt kinnituse, et KOV selle eest maksab.“

Kurtide kogukond kaasa elamas

Kurtide kogukond, kes vaprale perele oma Facebooki lehel aktiivselt kaasa elas, avaldas selle juhtumi peale pahameelt. „Kuidas saab kurt alati ette teada, millal viipekeele tõlki vaja on?“ küsis üks. „Kas klassijuhataja või kool peab siis kohe õppeaasta alguses kõik koosolekud ja üritused kuni juunikuuni kellaaja täpsusega juba plaani panema, et kurt saaks viipekeeletõlgi tellimused Võru linnavalitsuse poole teele saata?” imestab teine. “No olgu, see on veel tehtav, küll aga ei saa parimagi tahtmise juures kuidagi ette planeerida, millal täpselt arstile lähed või millal töövestlusele õnnestub saada!“ Kolmas kurt, kes samuti Võru linnas elab, muljetab: „Mul oli samamoodi, kaks aastat tagasi taotlesin tõlki, aga öeldi, et neil ei olevat võimalik toetada. Maksin siis ise omast taskust. Ei julge enam tõlki tellida.“ Keegi kuulmispuudega vestlejatest kahtlustab: „Kui ta poleks juristi kaasanud, olekski asi ilmselt sinnapaika jäänud ja inimene teenusest üleüldse ilma. Kurb on see, et nii need asjad käivadki ja mitte ainult Võrus ja viipetõlke teenusega... Hea, et niigi läks.“

Tagasilöök aasta hiljem

Ligi aasta sai pere elada tavapärast toimekat elu koos kõigi rõõmude ja muredega: lapsed kasvasid, vanemad hankisid elatist ja hoolitsesid järeltulijate eest.

Kuni saabus 2020. aasta septembrikuu. Lasteaias toimusid mõlema lapse rühmas õppeaasta algusest tingituna lapsevanemate koosolekud, kuhu Gelly tellis ka viipekeeletõlgi.

Suur oli pereema ehmatus, kui 21. oktoobri kuupäevaga laekus ootamatult postkasti kiri Võru linnavalitsuselt. Seal teatati, et viipekeeletõlgi kasutamise summa kahe korra eest kokku on 146 eurot ja Gelly peab nüüd tasuma sellest poole ehk 73,15. Gelly saatis linnavalitsusele arupärimise. Vastuses öeldi, et „Peale teenuse saamist palume Teil pöörduda Võru Linnavalitsuse sotsiaaltööosakonna poole taotlusega toetada saadud viipekeeletõlgi teenust, millele lisate Teile esitatud vastava arve. Sotsiaaltööosakond hindab Teie leibkonna sissetulekut ja olenevalt sissetuleku suurusest toetame Teid teenuse eest tasumisel.”

Mis puutub linnavalitsuse kirjas mainitud tingimusse sissetuleku osas, siis töötab Gelly pakkijana ning tema mees ehitajana, mõlemad Eestis. Mille alusel kahelapselise perekonna sissetulekud päevapealt niivõrd piisavaks tunnistati, et pool summast ise maksta, olid jäetud täpsustamata.

Niisugune käik linnavalitsuse poolt oli täiesti ootamatu – pereema kinnitusel ei olnud mitte keegi teda hoiatanud, et viipekeeletõlgi eest tasumise korda on jälle muudetud. Ka Ave Jaakson MTÜst Händikäpp möönab, et kahe lasteaiakoosoleku eest sellist summat maksta on inimesele palju. Seda enam, et tegemist ei ole mugavusteenusega, vaid kurdi ema püüdega olla oma lastele hea vanem. Viimane hõlmab ka kommunikatsiooni lasteasutusega, kus lapsed iga päev viibivad. Ilma viipekeeletõlgita jääks ema infosulgu, kurdina ei saa ta kaasa rääkida oma lapse rühma elus ega tegemistes, selle tulemusel kannataksid aga lapsed.

Ka keeleseadus annab kaitse

Keeleseaduses tunnustati juba 2007. aastal eesti viipekeelt iseseisva keelena ning viibeldud eesti keelt eesti keele ühe esinemiskujuna. Seal on kirjas, et „Riik soodustab eesti keele, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist ning arengut“. Samuti ütleb seadus: „Kurdi või vaegkuulja eesti viipekeelse ja viibeldud eestikeelse suulise asjaajamise õigus käesoleva paragrahvi lõikes nimetatud asutustes tagatakse tõlketeenuse võimaldamisega õigusaktides sätestatud korras.“

Seega peaks viipekeele kasutajatel olema isegi topeltkaitse – lisaks võrdse kohtlemise printsiibile loetakse eesti viipekeelt ka eesti keele üheks esinemiskujuks, tänu millele tuleb tagada sellele kui riigikeelele ligipääs. Ent kurdid on väsinud. Nad on tüdinud selgitamast oma olukorda ja mitmete erinevate seadustega ette nähtud õigusi üha rohkematele ametnikele ning kirjutamast üha uusi kirju.

Ehkki eesti viipekeele näol on tegemist kõrgelt arenenud täisväärtusliku keelega, milles saab väljendada kõike, mida selle keeleühiskonna liikmel vaja on – sarnaselt suulistele keeltele nagu näiteks saksa või heebrea keel –, ei saa selle põhikasutajad ehk kurdid parimagi tahtmise juures hakata suhtlema suulises keeles, kuna nad lihtsalt ei kuule seda. Näiteks võib Eestis elav sakslane õppida ajapikku selgeks suulise eesti keele, hakates selles kuulama ning rääkima, kurt seda aga puhtfüüsilisel põhjusel teha ei saa. Nii võib viipekeeletõlki võrrelda kurdi kõrvade ja suuga. Kurtide vanematega pere saaga jätkub.