Sotsiaalhoolekanne on sotsiaalteenuste ja muu vastava abi andmine. Selle eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut ja töötamist ning aktiivset osalust ühiskonnaelus, ennetades sealjuures sotsiaalsete probleemide tekkimist või süvenemist üksikisiku, perekonna ja ühiskonna tasandil. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on selgitada välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajadus. Viimase väljaselgitamisel tuleb lähtuda terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele ehk tuleb aru saada, kas, millistes tegevustes ja millisel määral inimene abi vajab.

Reaalses elus esineb probleeme kohaliku omavalitsuse poole pöördunud inimesele tema õiguste ja võimaluste lihtsalt ja arusaadavalt selgitamisega, abivajaduse hindamisega ja vajaduspõhiste teenuste osutamisega. Ei ole harvad olukorrad, mil inimesed ei mõista, milles abivajaduse hindamine seisneb, miks tahab sotsiaaltöötaja tulla koju, miks ei võimaldata inimesele just seda teenust, mida inimene küsib ning miks on teatud puude raskusaste ja -liik teenuse saamise eelduseks.

Seega vajavad inimesed rohkem teavet abivajaduse hindamise aluste ja olemuse kohta. Kohaliku omavalitsuse poole pöördunud inimene vajab teavet selle kohta, et terviklikuks hindamiseks, mis toimub enne abi osutamist, tuleb selgitada välja kõik eluliselt olulised igapäevaeluga seonduvad asjaolud ja probleemid, mis võivad inimese heaolu ja toimetulekut ohustada. Seejärel tuleb otsustada, millist abi osutades ehk nt sotsiaalteenust pakkudes abivajaduse tekkimist ennetatakse või probleeme kõrvaldatakse. Viidatud asjaolude selgitamiseks on sageli vaja suhelda inimesega tema enda koduses keskkonnas eesmärgiga saada teavet ka elukeskkonnast. Lisaks võib tekkida vajadus suhelda teistegi perekonnaliikmetega – eesmärk on saada terviklik ülevaade inimese toimetulekust. Kogu suhtlus ja asjaajamine peavad olema avatud, kõiki tegevusi ja toiminguid tuleb selgitada inimesele arusaadavas vormis ja viisil ning vajadusel ka korduvalt. Mõlemad osapooled – st nii sotsiaaltöötaja kui ka inimene – peavad olema orienteeritud koostööle, hea koostöö alus on selge ja läbipaistev menetlus, inimest puudutavate asjaolude lihtne selgitamine.

Tervikliku hindamise ehk abivajaduse hindamise tulemusel selgub, milline abi (nt teenus(ed)) on  piisav ja asjakohane. Seejuures tuleb teada, et inimesel ei ole automaatselt õigus konkreetsele kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenusele, vaid tema abivajadusele vastavale abile. Seega võib inimene küll pöörduda sooviga saada konkreetset teenust (nt hooldaja määramine), kuid abivajaduse hindamise tulemusel võib selguda näidustatus hoopis teise(te)ks teenus(te)eks (nt otsustab sotsiaaltöötaja abivajaduse hindamise põhjal, et inimene vajab hooldaja asemel hoopis tugiisikut ja sotsiaaltransporti).

Inimese jaoks on oluline teada, et igal viisil (suuline, e-posti teel, paberkandjal)  esitatud taotlus peab saama lahenduse ehk kirjaliku otsuse. Soovitus on siiski esitada kõik taotlused võimalusel kas e-posti teel või paberkandjal, et ka inimesele endale jääks teave taotluse esitamise aja ja sisu kohta. Kohaliku omavalitsuse otsused peavad olema põhjendatud ehk otsusest peavad nähtuma arusaadavad asjaolud, miks määrati konkreetne sotsiaalteenus; millistele dokumentidele ja asjaoludele tuginedes vastava otsuseni jõuti; teenuse saamise periood ja maht; teenuse eest tasumisega seonduv ja muu selline. Lisaks peavad olema inimesele kättesaadavad kõik need dokumendid, millele otsuses viidatakse (nt hinnang inimese abivajadusele, juhtumiplaan, rehabilitatsiooni tegevuskava).

Kui positiivse otsuse korral ehk teenuse määramisel soovitud mahus ei ole otsuse vormistamine sedavõrd olulise kaaluga, siis negatiivse otsuse korral (nt inimene taotleb konkreetset teenust, kuid seda ei peetud vajalikuks osutada) peab otsus olema eriti hästi põhjendatud ehk otsusest peavad nähtuma teenuse osutamisest keeldumise alused ja õiguslikud ning elulised asjaolud. Tähtis on järgida tähtaegasid ehk otsuse saamisel hakkab inimese jaoks kulgema vaidlustamise tähtaeg 30 päeva. Enamasti on otsused kirjalikus vormis ja põhjendatud, kuid esineb ka juhtumeid, mil keeldumisest teatatakse telefoni teel või e-posti teel paari lausega (nt lapsel ei ole õigust tugiisiku teenusele, kuna tuvastatud on üksnes keskmine puue, teenust võimaldatakse raske ja sügava puudega lapsele). Ka sellisel juhul on tegemist otsusega, mille puhul võib küsida korrektset otsust kohalikust omavalitsusest või kaaluda otsusega (teatega) mittenõustumisel vaidlustamist. Viidatud näite korral soovitan kindlasti otsuse vaidlustada, sest konkreetsel juhul on otsus korrektselt põhjendamata ning otsuse tegemisel pole lähtutud lapse abivajadusest.

Kokkuvõttes soovitan olla teadlik kodanik ja partner ka siis, kui ollakse nõrgemas ehk abipaluja rollis. Sotsiaalsüsteem on loodud eesmärgiga toetada inimest juhul, kui ollakse juba raskustes või on probleemide tekkimine eelnevalt teada (nt töö kaotus, võlaprobleemid, elukohata jäämine). Kohalik omavalitsus on ja peab olema inimese esmane kontakt, kuhu pöörduda teabe ning vajadusel ka konkreetse abi saamiseks. Kahjuks oleme hetkel veel sageli olukorras, mil lisaks abi küsimisele peab inimene suutma vajadusel ka otsuseid vaidlustada, mis on raske ja ebamugav. Seda enam olukorras, mil tegemist on nt terviseprobleemidega ja/või majanduslikes raskustes oleva inimesega ning inimene on valmis olnud astuma eneseületamist nõudva sammu abi küsimiseks. Aga olles teadlik oma õigustest ja seistes oma asja eest on lootus saada ootuspärane tulemus suurem, kui leppides pealiskaudse lahenduse ja asjaajamisega.

Julgust ja jaksu kõigile oma õiguste tundma õppimisel ja nende eest seismisel!