Sissejuhatus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lahendas hiljuti õiguskantsleri taotluse alusel küsimusi, mis puudutasid sotsiaalteenuste korraldamist Narva linnas. 9. detsembri 2019. a otsuses kohtuasjas nr 5-18-7/8 [1] selgitas kohus sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) rakendamisel esile kerkinud kitsaskohti [2]. Kohaliku omavalitsuse üksusele (KOV) seadusega korraldada antud sotsiaalteenuseid on kokku 13. Viidatud kohtuasjas analüüsiti neist 11. Otsus on mahukas, sellest võib leida nii mõndagi vajalikku ja õpetlikku. Järgnevalt on välja toodud mõned, käesoleva ajakirja lugejaskonda arvestades olulisemad teemad. 

Õigus saada sotsiaalteenuseid sõltub üksnes inimese abivajadusest. SHS-i alusel peab KOV välja selgitama inimeste abivajaduse, mis määrab selle, kas ja millist abi inimene võib saada. Abivajaduse keskmes on inimene. Abivajaduse väljaselgitamisel ei ole oluline, kas inimesel on perekonnaliikmeid, kes võiksid abivajaja eest füüsiliselt hoolitseda. Oluline pole ka abivajaja või tema pereliikmete majanduslik olukord. KOV ei või sotsiaalteenuse saamist siduda näiteks tingimusega, et abivajajal on olemas ülalpidaja. Sellist lubamatut tingimust esines mitmetes KOV-i õigusaktides.

Perekonna põhikohustus hoolitseda oma abivajava liikme eest ei ole kõikehõlmav. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse järgi on sotsiaalkaitse süsteemi üheks osaks inimese ja tema perekonna omavastutus. Ükski seadus ei pane perekonnale aga kohustust anda täisealisele pereliikmele isiklikku hooldust või osutada talle teisi sotsiaalteenuseid. Pereliikmel lasub ülalpidamiskohustus, mida antakse üldjuhul raha ehk elatise perioodilise maksmisega. Seega KOV ei tohi sotsiaalteenuse osutamist seada sõltuvusse abivajaja pereliikmete olemasolust ega nende võimalusest füüsiliselt hoolitseda abivajaja eest. Perekonnaliikmetel võib olla ka teisi kohustusi, näiteks laste kasvatamine, mida tuleb kohustuste määramisel arvesse võtta. 

KOV võib sotsiaalteenuste osutamise eest võtta tasu, kuid selle suurus ei tohi olla teenuse saamisel takistuseks. Nagu öeldud, sõltub õigus sotsiaalteenust saada sellest, kas inimesel on abivajadus. KOV tohib abivajaja majanduslikku olukorda arvestada üksnes teenuse eest tasu määramisel. Tasu küsimisel saab KOV lisaks abivajaja majanduslikule olukorrale arvestada ka pereliikmetele seadusega pealepandud ülalpidamiskohustust. See tähendab, et esmalt vastutab inimene teenuse eest tasumisel ise, seejärel tema perekond ning alles siis riik (seadusandja, täitevvõim) ja KOV. Seejuures on oluline meeles pidada, et arvesse läheb abivajaja ja tema pereliikmete kogu majanduslik olukord, mitte ainult sissetulek (nt igakuine pension või töötasu). Üldjuhul peab KOV katma teenuse osutamise kulud ulatuses, mida teenuse saajalt võetav tasu ei kata. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid, kuidas KOV saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusele.[3]

Inimesel on õigus nõuda, et omavalitsus korraldaks sotsiaalteenuste osutamise. KOV kohustus korraldada SHS-is nimetatud sotsiaalteenuseid ei piirdu vaid määruse kehtestamise ja raha (toetuse) andmisega. KOV peab looma „süsteemi“ sotsiaalsete riskidega tulemuslikuks toimetulekuks. Näiteks omavalitsusüksuse kohustus korraldada sotsiaaltransporditeenust tähendab tingimuste loomist selleks, et KOV-i territooriumil elavale puudega inimesele oleks tagatud tema vajadustele vastav transport. Omavalitsus ei pea sotsiaaltransporditeenust osutama ise, kuid peab välja selgitama inimese abivajaduse (sh millises mahus vajab inimene sotsiaaltransporditeenust) ning leidma talle sobiva transpordivõimaluse (vajaduse korral peab KOV selle looma või vahendama turul pakutavat sobivat transporti). Seetõttu ei saa KOV sotsiaaltransporditeenuse osutamise korraldamisel piirduda pelgalt toetuse maksmisega transpordi kasutamiseks. Inimene ei pea ise hakkama sobivat transporti otsima, vaid inimesele peaks olema teada, millist transporti ta kasutada saab. Nii on ka teiste sotsiaalteenustega, kusjuures teenust ei või asendada rahaga.

Sotsiaalteenuste saamise eelduseks on oma tegeliku elukoha registreerimine rahvastikuregistris. SHS kohustab KOV-i osutama sotsiaalteenuseid inimestele, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on selle omavalitsuse territooriumil ja rahvastikuregistri seadus paneb omakorda inimesele kohustuse tagada, et tema ja ta alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadress registris oleks õige. Seetõttu leidis Riigikohus, et sotsiaalteenuseid tuleb osutada neile rahvastikuregistrijärgsetele elanikele, kes ka tegelikult selle omavalitsuse territooriumil elavad. See tähendab, et KOV-il ei ole kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist registrijärgsetele elanikele, kes elavad hoopis mõne teise omavalitsusüksuse territooriumil, st kelle andmed ei ole registris õiged.

Sotsiaalteenuste saamise tingimused peavad olema leitavad linna või valla õigusaktist. Hoolimata erinevate sotsiaalteenuste sarnasusest (näiteks täisealise isiku hooldus, isikliku abistaja teenus, tugiisiku teenus) ja SHS-is sätestatust peab omavalitsus reguleerima oma õigusaktiga kõigi sotsiaalteenuste saamise üksikasju. Teenuste osutamise korraldus võib olla reguleeritud nii ühes kui ka mitmes õigusaktis. Olukorda, kus mõne SHS-is nimetatud sotsiaalteenuse osutamine on KOV-i poolt reguleerimata, ei või esineda. Kui see siiski juhtub, tasub esmalt pöörduda selguse saamiseks KOV-i poole. Vajadusel saab inimene oma SHS-ist tulenevate õiguste kaitseks pöörduda ka õiguskantsleri või halduskohtu poole.

Kokkuvõtteks. Iga inimene on õigustatud saama sotsiaalteenuseid vastavalt oma abivajadusele, sõltumata pereliikmete olemasolust või majanduslikust olukorrast. Abivajaduse väljaselgitamine on KOV-i ülesanne. Vajadustele vastava abi ulatuse määravad praktikas sageli reaalsed võimalused, kuid abi ei või olla SHS-is ja teistes seadustes sätestatuga võrreldes kitsendav. Peamisteks kitsaskohtadeks praeguse kohtuasja näitel olid KOV-i poolt sotsiaalteenusele ligipääsu piiramine ja asendamine rahaliste toetustega. Lõplikku selgust ei ole küsimuses, kuidas arvestada abivajaja ja tema pereliikmete majanduslikku olukorda sotsiaalteenuse eest tasu küsimisel. Prognoosida võib vaidlusi hooldekodu kohtade puuduse teemal, kuna SHS-i järgi peaks igale vajajale vastav abi olema tagatud.

---

[1] Riigikohtu otsus on leitav veebilehel www.riigikohus.ee olevast lahendi otsingust.

[2] Nii sotsiaalhoolekande seadus kui ka kohalike omavalitsuste määrused on leitavad veebilehel www.riigiteataja.ee.

[3] Riigikohus on laste kohustust tasuda eakate vanemate hooldusteenuse eest käsitlenud ka tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-67-15 ja halduskolleegiumi 31. märtsi 2020. a otsuses kohtuasjas nr 3-18-1168/52.