Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Kolmas sektor versus avalik sektor: kummas töötamine ühiskonnale rohkem kasu toob?

Mihkel Tõkke | Tallinna Sotsiaa- ja Tervishoiuameti Peaspetsialist

Olen tabanud end juurdlemast tihti kasutatava väljendi üle, milles öeldakse, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ja avaliku sektori ametnikud pidavat lauas istuma vastaspooltena. Esmapilgul tundub ehk tõepoolest, et töötamine ametnikuna on võrreldes tööga kolmandas sektoris midagi totaalselt erinevat. Olles nüüdseks proovinud mõlemat, tahaksin sellele levinud väitele vastu vaielda.

Oma eesmärkide ja kandva idee poolest on töö nii mittetulundusühingu juhi kui ka selle n-ö vastaspoole ehk ametniku rollis siiski paljuski sarnane. Kokkupuutepunkte on mitmeid – tegutsemine käib selge ja kindla eesmärgi nimel, loodud on suur võrgustik, kellest töö sõltub ja keda oma tegevusega mõjutad, ning lisaks on siin laiahaardeline vastutus. Kui ametnik keskendub konkreetse teema või valdkonnaga tegelemisele, siis mittetulundusühing omakorda keskendub enamasti konkreetse probleemi lahendamisele kitsamalt. Lisaks on mõlema rolli üks ühendavaid omadusi vajadus näha lisaks käesolevale hetkele ja aktuaalsete probleemide lahendamisele pikemalt ette ka tulevikku.

Mihkel Tõkke. Foto: Erakogu

Kui otsustasin proovida midagi uut ning astusin mittetulundusühingu juhi rollist ametniku kingadesse, toetas minu kohanemist tublisti see, et uus koostöövõrgustik oli mulle juba paljuski tuttav. Endale tuli lihtsalt teadvustada, et tegutsen nüüd uues rollis, samas põhiväärtused olid jäänud ikka sarnaseks. Vahetusid peamised koostööpartnerid ja muutus töö korralduslik ülesehitus: kui enne olid olnud esmased kontaktid puuetega inimeste esindusorganisatsioonide juhid, siis nüüd täitsid sama rolli linnaosades oma tööd tegevad sotsiaaltöö spetsialistid. Pöördub ju linnaelanik oma murega enamasti kõigepealt nende poole. Eelnev töökogemus vabaühenduses toetab mu tegevust ametnikuna hästi, sest olen juba harjunud vastutust võtma ning otsuseid põhjalikult kaaluma. Mittetulundusühingu juhina tuli mul vastutada sisuliselt kõige eest: et keskus oleks avatud ja toimiks, et huvitegevused ja teenused oleksid kättesaadavad ning kodulehel asjakohane info – need on vaid mõned näited.

Mittetulundusühingus tegutsedes olin harjunud mõttega, et pidevalt pean kõige eest vastutama ning lisaks ühingu eesmärkide elluviimisele jälgima, et organisatsioon tervikuna püsiks jätkusuutlik. Ametnikuna olemine annab võimaluse süveneda kitsamale teemale või valdkonnale, säästes vajadusest ühendada korraga mitu rolli. Võimalus keskenduda jätab rohkem aega ning energiat sisulisteks tegevusteks. Mittetulundusühingus ongi õhinapõhise tegutsemise peamine oht see, et kõike korraga tehes ei pruugi saada asju lõpuni valmis ja ühel hetkel lõppeb jaks lihtsalt otsa. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid vaatenurki. Kodanikuühiskonna organisatsiooniga liitunud inimesi iseloomustab enamasti vastav elukogemus või sisemine soov ühiskonnas midagi muuta. Elukogemusel kujunenud väärtushinnangud kattuvad organisatsiooni väärtustega ja see ärgitab panustama. Ametniku töös on väga oluline selgus ja korrektsus.

Siit ka nõuanne kõigile mittetulundusühingutele, kes soovivad mõnda oma teemat tutvustada – tehke sellest lühike ja selge kokkuvõte. Proovige seda katseks tutvustada mõnele inimesele, kes ei ole selle valdkonnaga nii hästi kursis. Parim viis, kuidas õppida, on tutvustada oma mõtteid ja ideid ning harjutada oskusi, kuidas uued ideed arusaadavalt teisteni viia. Selge probleemikirjeldus on eeldus, et puuetega inimeste organisatsioonid suudaksid edukamalt oma eesmärkides kirjeldatud valupunkte leevendada.

Tuues veel ühe võrdluse avaliku sektori ning kolmanda sektori vahel, siis erinevad ametkonnad on nagu puuetega inimeste organisatsioonide võrgustik, kellega koostöö tegemine on oluline, sest lisaks üldisele ühisele eesmärgile on kõigil ka oma kitsamad valdkonnast tulenevad eesmärgid. Seega on oskus võrgustikutööd teha sama oluline nii kolmandas sektoris kui ka kohalikus omavalitsuses töötades. Loomulikult tuleb ametnikuna arvestada sellega, et ka sihtgrupi ja esindusorganisatsioonide inimeste aeg on väärtuslik ressurss, millega tuleb säästlikult ringi käia. Aruteludesse tuleb kaasata esindajaid ning sisendit tasub küsida siis, kui ette on valmistatud kandev põhi, millelt edasi liikuda. Puuetega inimeste valdkonna organisatsioonid on alati mänginud tähtsat osa – on nad ju oma sihtgrupi peamised esindajad ja sihtgrupi parema toimetuleku tagamise aktivistid.

Kui Eestis tekkisid esindusorganisatsioonid, loodi nende abil ka esimesed võimalused puudega inimestele oma elu puudutavates küsimustes aktiivselt kaasa rääkida. Nüüd on aeg edasi läinud, organisatsioonid tegutsevad südilt ning Tallinna linn toetab erinevaid puudega inimeste heaolu nimel tegutsevaid ühendusi regulaarselt. Viimastest väärib esiletõstmist näiteks Tallinna Puuetega Inimeste Koda, kus on üle kahekümne liikmesorganisatsiooni ja 4600 üksikisikust liikme. Tallinna Koda korraldab erivajadustega inimestele tegevuskeskuses mitmesuguseid huviringe ja teabeüritusi ning on üks linna peamiseid partnereid valdkonnaga seotud arengute osas arutlemisel.

Olles liikunud (st näitlikult) laua ühelt poolelt teisele, saan ka praegu tegeleda teemadega, millega olin ennegi seotud. Näiteks Tallinnas loodav Ligipääsetavuse Infosüsteem on suurepärane portaal neile, kes vajavad ligipääsetavuse-alast infot avalikus ruumis liikumiseks. Ligipääsetavus on oluline võtmesõna, millele peaksime kõik rohkem tähelepanu pöörama. Tegelikkuses on selle mõiste taga pidev õppimisprotsess, sest inimeste vajadused on väga erinevad ning vahel isegi vastukäivad. Alati ei pruugigi leida kõigile ideaalselt sobivat lahendust, kuid seejuures on oluline oma otsused selgelt lahti rääkida ning ära põhjendada. Usun, et kaotades hakatuseks ära otsesed füüsilised barjäärid, hakkavad tasapisi taanduma teisedki takistused, mis mõnele inimesele meie kõigi ühiskonnas võrdväärset osalemist seni piiranud olid.

Millest lähtuda tuleks? Korraldame õige järgmisel korral koosoleku nii, et kõik saaksid kaasa rääkida, jagame infot nii, et kõik mõistaksid selle sisu ja valime toimumispaigaks sellise koha, kuhu kõik pääsevad sisse! 2020. aasta on olnud kahtlemata erakordne: eeskätt saime kõik eriolukorra tingimustes kogemuse, mida tähendab tervet oma elu iga päev kodust korraldada, ilma võimaluseta vabalt väljas liikuda. Paljudele puudega inimestele on üldsuse eriolukord aga igapäevaelu sünnist surmani. Seda meeles pidades tehkem kõik endast olenev, muutmaks inimeste mõttemaailma ja füüsilist keskkonda mitmes mõttes avatumaks.

Tallinn on Eesti omavalitsustest suurim – seisuga 30. juuni 2020 elas siin ligi 30 tuhat puudega täisealist. See on suur hulk inimesi, kelle õiguste ja parema toimetuleku nimel iga päev tööd tehakse. Tallinna linn tagab puudega inimestele erinevaid teenuseid ning on võtnud eesmärgiks teenuste valikut üha enam kasvatada. Tunnen uhkust, et elu on andnud mulle võimaluse olla üks neist, kes panustab puudega inimeste toimetuleku parandamisse. Lõpetuseks arvan, et olulisem seigast, kas töötada ametnikuna või mittetulundusühingus, on meie ühine kodanikuteadlikkus ja valmisolek vastutust võtta. Oma kodukandi ja sealtkaudu terve maailma elamisväärsemaks paigaks muutmine on meie kõigi ülesanne.