KUULA ARTIKLIT
Iga kohalik omavalitsus peab olema valmis korraldama oma elanikele vajalikku hoolekandeabi – see põhireegel kehtib igas Eesti nurgas ja ükski omavalitsus ei tohi jätta inimest abita. Siiski pole see kohustus iga juhtumi korral ühesugune − abi suurus sõltub paljuski sellest, milline on konkreetse inimese ja tema pere olukord.
Kui inimene kodus elamisega omal jõul piisavalt hästi toime ei tule, peaks ta pöörduma omavalitsuse poole ja oma mure ära rääkima. Pöörduma ei pea tingimata abivajaja ise, seda võib teha ka pereliige, naaber või muu inimene, kellel on tekkinud kasvõi kahtlus, et abivajaja ei pruugi ise kodus toime tulla. Omavalitsused peavad abistama ka lapsi – on selge, et neile taotlevad abi vanemad.
Kristi Ploom. Foto: Erakogu
Valla või linna ülesanne on hinnata inimese abivajadust terviklikult (ka siis, kui abivajajal on pereliikmed või ülalpidajad olemas). Omavalitsus peab hindama, millise teenuse või toetusega saab inimest aidata. Abistamises võib osaleda ka abivajaja lähedane või pereliige, kui tema pakutav abi on sobiv ning nii abivajaja kui ka abistaja on sellega nõus.
Oluline on teada, et iga juhtumi puhul võivad vajalikud teenused ja nende maht olla erinevad, kuivõrd inimeste vajadused ja võimalused (sh tugisüsteemid) on erinevad. Tuleb meeles pidada, et lapsele osutatakse abi osaliselt ka lasteaias või koolis. Omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötaja ülesanne on tagada, et sotsiaal- ja haridussüsteemi koordineerimata tegevuse tõttu ei jääks laps vajaliku abita.
13 kohalikku sotsiaalteenust
Vallad ja linnad peavad olema valmis abivajajatele tagama 13 sotsiaalteenust (vt kastis esitatud loetelu). Sotsiaalhoolekande seadus sätestab, millise abivajaduse korral tuleb mingit teenust osutada. Näiteks on osa teenuste kohta öeldud, et neid tuleb osutada puudega inimesele (nt isikliku abistaja teenus, sotsiaaltransporditeenus) olenemata sellest, kas puude raskusaste on tuvastatud. Sotsiaaltransporditeenuse kohta on täpsustatud, et seda tuleb osutada neile puudega inimestele, kelle puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist.
Kui abivajaduse hindamisel selgub, et inimene vajab mõnd 13 kohustuslikust teenusest, tuleb kohalikul omavalitsusel see korraldada. Korraldamine tähendab muuhulgas seda, et omavalitsus peab tagama, et abi inimeseni ka tegelikult jõuab. Abi tuleb anda vajalikus mahus ja siis, kui inimene seda vajab ehk abi andmisega ei tohi viivitada. Õiguspärane ei ole see, kui vald või linn paneb inimese järjekorda, tuues põhjenduseks, et parasjagu pole vaba teenuseosutajat, autot, eluruumi või piisavalt raha. Kohalik omavalitsus peab oma tegevust planeerima nii, et ükski abivajaja ei jääks õigel ajal abita. Samuti ei ole lubatud vallal ega linnal anda inimesele raha ja öelda, et tal endal tuleb otsida teenuseosutaja. Abivajajal ei pruugi olla oskusi, teadmisi ega võimalusi enda vajadustele vastavat teenuseosutajat leida ning sellises olukorras võib inimene kergesti jääda abita.
Nagu mainitud, ei tohi kohalik omavalitsus abi andmisega viivitada. Vallal või linnal tuleb teha abi andmise otsus kümne tööpäeva jooksul alates päevast, kui abitaotlus esitati. Kui inimene vajab abi kiiremini, tuleb ka otsus teha kiiremini – iseäranis siis, kui viivitamisega võib kaasneda oht abivajaja elule või tervisele.
Ka inimene ise peab abi küsimisel mõningaid asju silmas pidama. Üks peamisi on inimese kohustus teha valla ja linnaga koostööd – sobiva ja vajaliku abi andmine võib olla koostöö puudumisel raskendatud või isegi võimatu. Teiseks tuleb arvestada, et omavalitsus peab abistama ainult neid inimesi, kes on rahvastikuregistrisse kantud selle omavalitsuse elanikena ja kes seal ka tegelikult elavad. Kui inimene elab tegelikult mõnes teises omavalitsuses, saab ta sealt abi pärast elukohaandmete korrastamist rahvastikuregistris. Märkimata ei saa jätta sedagi, et inimene võib küll taotleda kindlat teenust, kuid omavalitsus peab lähtuma sobiva abi pakkumisel inimese abivajadusest ja õigusaktides sätestatud abi andmise põhimõtetest. See ei tähenda aga, et inimene peab pakutud abi alati vastu võtma. Pakutud abist võib keelduda, kuid seejuures tuleb arvestada, et keeldumise korral võib inimene jääda vajaliku abita.
Kulude kandmine
Abivajaja ei pea kohalikke sotsiaalteenuseid saama tingimata tasuta. Hakkamasaamine ja oma teenuste eest tasumine on eelkõige inimese enda vastutusel. Samas võib abivajajal sageli olla lisandunud kulusid sel määral, et ta vajaliku teenuse eest (täies mahus) tasuda ei suuda. Niisugusel juhul peab vald või linn abistama inimest ka teenuse eest tasumisel, sest tasu suurus ei tohi takistada teenuse saamist.
See, kui suures osas peab omavalitsus teenuse kulusid katma, sõltub palju sellest, milline on abivajaja ja tema pere majanduslik olukord. Ehk teisisõnu − kohalik omavalitsus peab hindama, millisel määral suudab inimene ise teenuse eest tasuda, võttes arvesse tema muid rahalisi kohustusi ja vajadusi. Kohalik omavalitsus võib arvestada sedagi, kas inimesel on näiteks vara, mille müümise või rentimisega saaks vajaliku raha teenuse eest tasumiseks.[1] Kui abivajaja enda rahast ja varast ei piisa teenuse eest tasumiseks, peab appi tulema ka inimese pere, täpsemalt täisealised lapsed, lapselapsed, vanemad ja vanavanemad, samuti abikaasa. Perekonnaseadus sätestab, et need pereliikmed on kohustatud oma lähedast aitama.
Nii abivajaja kui ka omavalitsus peavad aga arvestama, et pereliikmelt ei saa alati nõuda raha maksmist. Näiteks kui eakas inimene ei ole oma tütart lapseeas ülal pidanud, ei pruugi tütrel olla kohustust oma vanemat abistada. Peale selle kehtib ka pereliikmete kohta reegel, et abistamine peab olema neile majanduslikult jõukohane. Ükski pereliige ei tohi sellepärast ise hätta sattuda, et peab tasuma oma lähedasele vajaliku sotsiaalteenuse eest.[2]
Juhul kui peaks aga tekkima vaidlus teenuse kulude katmise üle, sest pereliikmed pole nõus vabatahtlikult panustama, võib osutuda vajalikuks pöörduda pereliikmete maksevõime küsimusega kohtusse. Sel juhul tuleb aga tasumisest keeldunud pereliikmetel arvestada, et kui kohus leiab, et nad siiski oleksid pidanud aitama hooldekodu arveid tasuda, võivad nende makstavale osale lisanduda omavalitsuse kohtukulud.
Oluline on, et inimese abistamine ei takerduks ühegi vaidluse taha ning ta ei peaks vaidluste pärast muretsema. See tähendab, et näiteks hooldekodus kohta vajav inimene peab esmalt saama kohaliku omavalitsuse abiga (sh kuludega) hooldekodusse. Vaidlused teenuse eest tasumise üle (vajadusel ka kohtus) ei tohi takistada teenuse saamist.
Iga omavalitsus peab olema valmis korraldama järgmist abi:
Kuidas toimida, kui inimene pole valla või linna otsusega rahul?
Võib esitada vaide otsuse teinud vallale või linnale. Vaide esitamine on tasuta ja selle kirjutamiseks pole vaja juristi abi; tuleb vaid põhjendada, miks otsusega rahul ei olda.
Võib esitada kaebuse halduskohtusse. Sel juhul nõutakse riigilõivu (15 eurot) tasumist, kuid kohtult võib paluda riigilõivu tasumisest vabastamist. Kaebuse koostamiseks ei ole tarvis juristi abi, abistavaid juhiseid leiab kohtute kodulehelt www.kohus.ee.
Vaide esitamiseks ja kohtu poole pöördumiseks on aega 30 päeva pärast otsusest teada saamist.
Oma kaebusele või vaidele võib tuge leida ka 09.12.2019 Riigikohtu otsusest nr 5-18-7/8, milles on väga põhjalikult käsitletud kohalike omavalitsuste kohustusi sotsiaalteenuste tagamisel.
Võib pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole, kes kontrollib, kuidas kohalikud omavalitsused korraldavad sotsiaalteenuseid.
Võib esitada avalduse õiguskantslerile.
[1] Vt Ploom, K., Sarapuu, A. “Abivajaja omaosalus sotsiaalteenuse eest tasumisel." Sotsiaaltöö 2/2017, lk 33−37.
[2] Vt Arrak, L., Kivioja, A. “Kes kannab eakale vajalike sotsiaalteenuste kulud? Kohaliku omavalitsuse ja perekonna kohustused eakale vajalike sotsiaalteenuste rahastamisel.” Juridica 5/2017, lk 279−293.
