Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Kirjeldustõlkega aastapäevakontserdil

Priit Kasepalu | Eesti Pimedate Liidu juhatuse aseesimees

24. veebruari päikeselisel pärastlõunal Balti jaamast väljuv erirong, mis viib hulga elevil külalisi Vabariigi presidendi vastuvõtule Viljandisse, on ehitud kuusevanikutega. Juhib Eesti ainus naisrongijuht. Läheme koos saatja, töökaaslase Silva Paluvitsaga üle perroonile laotatud punase vaiba. Mõlemal pool vaguniust seisavad auvalves kaitseväelased. Leiame endale mugavas rongis istekohad.

Pikk Hermann. Autor: Unsplash

Pikk Hermann. Autor: Unsplash

Andres ja Mari Tarandile kaht kõrvuti istekohta enam ei jätku. Mari istub meie vastu. Ta räägib, et ajanappuse tõttu kestab Eesti Pimedate Raamatukogust tellitud heliraamatute kuulamine kaua ja imetleb, kuidas Rosina-poiss kõigi tehnikavidinatega hakkama saab.

Ostame heategevuslikud rongipiletid. Annetatud piletiraha läheb Sihtasutuse Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse toetuseks.

Rong enne Viljandit ei peatu. Raplas ja Türil lehvitab rahvas perroonilt, mitmel inimesel sinimustvalged lipud käes.

Viljandis tervitab saabujaid meeskoor. Bussid sõidutavad külalised Ugala juurde. Paljud viljandlased uudistavad ja tervitavad tänavate ääres pidulisi. Astume teatrisse piki punast vaipa. Uksel esitame esitlus- ja kohakaardi, mis turvaväravas skaneeritakse.

Olen Ugalas pärast maja põhjalikku uuendamist esmakordselt. Suur saal, kus president kõnet peab ja mille laval toimub kontsertlavastus, mahutab 540 külalist. Vastuvõtul pidavat neid olema aga 950. Seepärast on kasutusele võetud ka teised saalid, kus toimuvat näeb ekraanidelt ja kuuleb kõlaritest. Meie istekohad on kammersaalis.

Vastuvõtu kontsertetendusele on esmakordselt loodud kirjeldustõlge, mida saab kuulata Eesti Televisiooni vaegnägijate helikanalil. Olen ainus peokülaline, kes seda läbi nutitelefoni Ugalas teeb. Teatri müügijuhil Kätlin Sumbergil ja tema abilistel on olnud tublisti nuputamist ning katsetamist, kuidas luua parimaid kuulamisvõimalusi. Kammersaali teenindaja annab mulle kasutada õigele kanalile sätitud nutitelefoni ja kõrvaklapid. Istume ukse lähedale, kus internetilevi on parim.

Hümn ja presidendi kõne.

Algab kontsertetendus „Igal linnul oma laul“. Kuna kirjeldustõlk loeb teksti Tallinnas telestuudios, tekib Ugala laval räägitava ja telefoni vahendusel kuulatava vahel mõnekümnesekundiline nihe. Tean seda ja olen harjunud kirjeldustõlget kuulama, mistõttu nihe ei häiri. Kuulan kõlaritest laval räägitavat ja telefonist kostvat kirjeldustõlget, millega antakse edasi tegelaste ning nende liikumise kirjeldus. Etenduses on palju lindudega seonduvaid vanasõnu. Kirjeldustõlkest saan näiteks teada, kuidas liiguvad laval haldjad, et tihane küpsetab leiba ja kotkas õngitseb välja raamatu „Kalevipoeg“. Kirjeldustõlketa ma seda ei teaks. Kõige enam jääb meelde Luule Komissarovi mängitud öösorr.

Nägijast kirjeldustõlk ja pime konsultant on kirjeldustõlke hästi ette valmistanud ning see toetab etendust kõigiti. Kirjeldustõlk on Krista Fatkin – kursuseõde kirjeldustõlkide ja konsultantide koolituselt, Eesti tuntumaid selle ala asjatundjaid. Ta on loonud kirjeldustõlked üheteistkümnele filmile ja seitsmele Ugala etendusele. Krista oli ka üks mullusuvise üldtantsupeo „Minu arm“ kirjeldustõlkidest. Konsultandiks on mullu kevadel koolituse läbinud Kai Kuusk.

Priit Kasepalu saatja Silva Paluvitsaga. Autor: Raigo Pajula

Priit Kasepalu saatja Silva Paluvitsaga. Autor: Raigo Pajula

Kindlasti ei ole kontsertetendusele kirjeldustõlke tegemine olnud lihtne. Tegijad on tutvunud stsenaariumiga ja jälginud proove ning nende põhjal väga lühikese aja jooksul kirjeldustõlke koostanud. Tavaliselt räägib kirjeldustõlk vaid pauside ajal, kuid etendus on väga tihe ja sellest reeglist ei saa alati kinni pidada – kirjeldustõlget võib kuulda ka laulude ajal. Loodan, et mul õnnestub tulevikus kontsertetenduse salvestust kuulata. Siis kinnistuvad muljed veelgi.

Jälgime ekraanilt kätlemist presidendipaariga. Kammersaali ees pakuvad kelnerid kandikutelt eestimaisest lihast ja kalast suupisteid.

Peokülalised on heatujulised. Kohtume kultuuri ligipääsetavuse ema Piret Ausiga, kes etendusele kirjeldustõlke korraldamist on vedanud. Ta loodab, et Jakob, see Rosina-poiss, telestuudiot ära ei lammuta. Teletegijad olevat jätnud etenduse alguses originaalheli sisse lülitamata ja kuulda olnud vaid kirjeldustõlget, mitte lavastuse teksti. Siiski parandanud nad vea üsna ruttu.

Rahvast on palju, kuid järjekord kätlemisruumi liigub üsna kiiresti. Jõuame kõrkjakaunistustega saali. Silva annab esitluskaardi esmalt protokollitöötajale ning seejärel heeroldile, kes presidendile nimed ette loeb.

Järgnevad käepigistused ja tänusõnad presidendile ning tema abikaasale.

Jõuame suurde saali, mille lava on muudetud tantsuplatsiks.

Uurin laval üht kontsertetenduse tuvipesa. Ansambel „Apelsin“ mängib kolmveerand tundi oma tuntud lugusid.

Ongi aeg Ugalast lahkuda. Laser-show kiired joonistavad rõõmsatest külalistest punasele vaibale pikki varje.