Ühiskondlik tegevus:
Eesti Puuetega Inimeste Fond, nõukogu esimees
Eesti Paraolümpiakomitee, täitevkomitee liige
Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit, juhatuse esimees
Eesti Punane Rist, asepresident

Eesti Punase Risti Tallinna Selts, juhatuse esimees
Tallinna Heleni kool, hoolekogu esimees
spordiklubi LiVal Sport, juhatuse esimees
lionsklubi Tallinn Kristiine asutajaliige
Šoti klubi liige

Olete saanud hariduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast ja töötanud pikka aega Tallinna linnavalitsuses linnasekretärina. Alates sellest aastast täidate Tallinna linna ombudsmani ülesandeid. Kuid juuraharidus ning vastutusrikkad ametikohad pole takistanud Teil olemast ühiskondlikult aktiivne ning pühendumast erivajadustega inimeste aitamisele. Arnold Rüütel autasustas Teid vabariigi aastapäeva puhul Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. See kõrge tunnustus langes osaks kuulmispuuetega laste eest seismisel ja neile parema hariduse saamise võimaluste loomisel. Kas võiksite sellest lähemalt rääkida?

Alustama peaks sellest, et minu peres on kaks kuulmispuudega last: tütar Kristina on sündinud 1985. ja poeg Martin 1987. aastal. Kuna me mõlemad abikaasaga oleme kuuljad ja ka suguvõsas polnud kedagi, kellel teadaolevalt oleks esinenud kuulmislangust, siis oli kahe kurdi lapse sünd meile päris suur üllatus. Algusaastatel tuli endaga tublisti tööd teha, et uue olukorraga kohaneda, emotsioonidest üle saada ja hakata ratsionaalselt mõtlema. See võttis aega nii minul kui ka mu abikaasal Marikal, temal pisut rohkemgi. Ka langes sellesse perioodi meie pere kolimine Tartust Tallinna, nii et elukorralduses oli segadust üksjagu.

Kui esimene šokiperiood oli möödas ja siis veelkord möödas (ka teise lapsega), siis hakkasime mõtlema, et kuidas edasi – koos laste kasvamisega kerkisid üles küsimused nende hariduskäigust ja tulevikust, elus hakkama saamisest. Kõigepealt oli vaja lahendada probleem, millisesse lasteaeda võiksid minna kaks kurti last. Laste kuulmispuue oli nii sügav, et tavalasteaias poleks nad hakkama saanud. Otsisime infot, hakkasime suhtlema teiste vanematega.

Just sel ajal, rahvusliku ärkamisaja tuultes ehk aastatel 1989–1991, hakkasid Eestis puuetega laste vanemad koonduma. Tekkis katusorganisatsioon Eesti Puuetega Laste Vanemate Liit. Ühinesime ka selle liikumisega, et seal just kuulmispuudega perede probleemidele uusi lahendusi leida. Saime sealtkaudu ka rahvusvahelise kontakti: Juta ja Kaarel Kotsar viisid meid kokku äsja moodustatud Euroopa Kuulmispuudega Laste Vanemate Liidu (FEPEDA) aktivistidega. 1991. aasta suvel leidis Laulasmaal aset kuulmispuudega laste perede laager, kus sündis otsus luua oma liit. 9. novembril 1991 saigi asutatud Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit ja seega täitub meil 2021. aasta sügisel juba 30 tegutsemisaastat. Nii oli loodud huvikaitseorganisatsioon, mis sillutas teed edasistele arengutele. Juba 1991. aastast astusime FEPEDA liikmeks ja osalesime aktiivselt ka selle tegevuses. Sealt oli meil algusaastatel palju õppida, eriti inglastelt ja soomlastelt. Hiljem olin seal ka juhatuse liikmeks ning aitasin tuua liitu uusi liikmeid ja jagada teistele juba meie kogemusi ning osalesin üleeuroopaliste dokumentide ettevalmistamisel kurtide hariduse, abivahendite, tele-kommunikatsiooniteenuste kättesaadavuse ja muudel olulistel teemadel.

Kuidas sündis Tallinnas kurtide lasteaed?

Kui hakkasime uurima, milliseks kujuneb kuulmispuudega laste haridustee, tehti meile hakatuseks selgeks, et me peaks oma lapsed saatma nelja-aastaselt kodu ja perekonna juurest eemale, Porkuni eriinternaatkooli. Selle kooli juures tegutses lastekodutüüpi lasteaed, kuhu lapsed paigutati püsivalt elama suurtesse tubadesse ja koju pääsesid nad üldjuhul vaid nädalalõppudel, kui vanemad neile järele tulid, ja koolivaheaegadel. Vanemad koolilapsed sõitsid koju ise, kuid taoline elu pidi kestma kuni lapse täiskasvanuks saamiseni ehk 12. klassi lõpetamiseni. Eeldas ju tolle aja ametlik poliitika pigem seda, et puudega inimesi meie ühiskonnas ei ole, nende koht võiks olla kusagil kaugel metsa sees. Meie ühiskond ei olnud veel valmis nägema erivajadusega inimesi endi keskel.

Niisugune olukord oma lastest loobumisena ega sobinud meile seetõttu üldse.

Kuna selleks hetkeks oli meie liiduga ühinenud juba terve hulk Tallinnas elavate kuulmispuudega väikelaste vanemaid, hakkasime üheskoos otsima võimalust, kuidas teha nii, et lapsi ei lahutataks oma perest vähemalt lasteaiaeas: esialgu oli eesmärk luua Tallinnas kuulmispuuetega lastele oma lasteaiarühm.

Sel ajal käis meie esimene laps Kristina juba Kristiine lasteaias, kuhu ta vaatamata kurtusele lahkesti vastu võeti. Kristina oli hästi aktiivne ja füüsiliselt hästi tubli, nii omandaski ta seal oma rühmas teatava „autoriteedi“. Ükskord räägiti meile lugu, kuidas laulmise tunnis äkki kõik lapsed vaikseks jäid ja hakkasid ainult suid maigutama, kuna Kristina ju nii tegi, sest kaasa laulda tahtis temagi. Seal sai ta siiski käia üsna lühikest aega, kuna lastevanemate initsiatiivil hakkasime taotlema eraldi lasteaiarühma avamist Tallinnas.

Koostöös Haridusametiga leidsimegi selleks võimaluse – meid oli valmis oma hõlma alla võtma Pääsupesa Lasteaed (Ehte tänav 7), mida tol ajal juhatas proua Aleksandridi. Sealses 60ndatel ehitatud tüüplasteaiahoones avasime aasta-aastalt mitu kuulmispuudega laste rühma, sest ka teised vanemad soovisid, et laps kasvaks koos nendega omas kodus. Seniajani on meil head mälestused kasvataja Elvirast, kes meie lastega väga innukalt tegeles ja oma tööd südamega tegi. Siinkohal minu tänu ja lugupidamine selle lasteaia juhtkonnale, et nad olid valmis erivajadusega lapsed sedasi, ilma eelneva kogemuseta, vastu võtma.

Aeg läks edasi ja oli vaja hakata mõtlema laste kooliminekule. Ühel lapsevanemate koolitusel Randvere Perekeskuses, kus pikalt arutasime, et mis siis meie lastega edasi saab, jõudsime Porkuni kooli õpetaja Ave Laiapea ning kurti last kasvatava Airi Püssiga kolmekesi kokkuleppe, et teeme selle kooli Tallinnasse ära. Mina aitasin administreerimisega ja sidemetega linnavalitsuses, aitasin seda kooli organisatsiooniliselt teha, Ave lubas kooli sisulise poolega tegelda ja Airi anda omapoolset tuge lastevanemate koondamisel ja nendega suhtlemisel.

Ja nii ka läks – 1994. aastal avatigi sealsamas Ehte tänava hoones Tallinnas lasteaed-algkool kuulmispuudega lastele. Kooliikka jõudnud kurdid lapsed said nüüd oma haridusteed jätkata kodu lähedal. Ave Laiapea (praeguse nimega Kalmus) tuli Porkunist oma perega Tallinna ja hakkas selle lasteaed-algkooli direktoriks. Meil kõigil kolmel oli muide olemas ka viipekeeleoskus, mis võimaldas õpilastega paremini suhelda.

Kool elas ja kasvas, kuni muutus põhikooliks ja kooli juurde tekkis ka gümnaasiumiosa, mis tõsi küll, tegutses vaid mõned aastad.

Tallinna Heleni kooli eripära on kakskeelne õpetusmetoodika: juba kooli avades tehti otsus, et õppetöö hakkab toimuma eesti keeles ja eesti viipekeeles. See oli tollal mõnevõrra julge käik, kuna Porkunis ja Tartus kehtis ametlikult õppekeelena ainult eesti keel. Milline on Teie hinnang kakskeelsele õpetusele?

Ma arvan, et see oli õige tegu, sest kurdid kasutavad omavahel vesteldes ju ikka viipekeelt. Näiteks kui osalesime oma peredega FEPEDA perelaagrites, hakkasid paljudest riikidest kokku tulnud lapsed, kel ka oma rahvuslik viipekeel, väga kiiresti omavahel suhtlema ja pigem natuke kimbatuses olid need, kes seda ei osanud. Tegelikult tuleb igasugune keeleoskus elus kõigile kasuks. Seda on vaja nii suhtlemisel oma lastega ja nende sõpradega, aga kasuks tuleb see meil näiteks ka abikaasa Marikaga omavahel kuuljate keskkonnas suhtlemisel, kui vaja mingit infot vahetada nii, et teised sellest aru ei saaks. Tänu viipekeelsele suhtlusele oli võimalik viia kurtide elumõistmine kõrgemale tasandile. Pelgalt suulises keeles on kurdil väga raske suhelda ja palju infot läheb temast mööda. See kõik vajas muidugi ka vastava metoodika kujundamist ja sobivate inimeste leidmist.

Kakskeelne koolikeskkond tuli meile kaasa tegelikult Porkunist. Porkuni kurtide koolis töötasid selle viimastel tegutsemisaastatel õpetajatena Ave ja Vahur Laiapea, kes olid viipekeele uurimise entusiastid.

Leidmaks vastsesse kooli eesti viipekeelt oskavat personali, otsustati koolitada selleks lend kurte õpetajaid. Tallinna Pedagoogilises Seminaris avati omaette rühm kuulmispuudega tudengitele. Õppeaeg oli kolm aastat ning suur osa rühmast siirdus pärast lõpetamist tööle Tallinna Kurtide Kooli. Nii võimaldati kurtidel lastel kasvada mitte ainult oma kodus pere keskel, vaid lisaks ka omakeelses keskkonnas. Teisalt said endale tööd kurdid, kes tahtsid teisi õpetada ega soovinud piirduda oma elukutsevalikutes üksnes ehitaja või õmbleja ametitega. Mitte, et need ametid millegi poolest teistest halvemad on, vaid just sellepärast, et ka kurtidele on vaja anda laiemaid võimalusi oma edasise töökoha valikul.

Kuidas lahendasite kooli keerulised finantsküsimused?

Ilmselgelt on sellise kooli olemasolu põhjustanud aastate vältel palju vaidlusi. Esimene küsimus oli, et kas kuulmispuudega laste koolivõrgustik Eestis peaks olema riiklik süsteem. Vaieldi, kas ka Tallinna õppeasutus peaks olema riiklik sarnaselt Tartu Hiie koolile või Porkuni kurtide koolile. Tallinnas tehti munitsipaalkool, mis aga tähendas linnasiseseid vaidlusi Haridusministeeriumiga. Tekkisid konfliktid teemal, kes ja mis reeglite alusel peaks kandma kooli kulud ja kelle teema see hariduslike erivajadustega laste kool üldse on. Ministeeriumis kaheldi Tallinna kooli kui sellise vajalikkuses ja peeti seda luksuseks, öeldes, et Porkunis ja Tartus on ju koolid sellistele lastele juba nagunii olemas ja kui tahate niisugust kooli ka Tallinnasse, siis tehku linn seda omal kulul.

Kuid meie, lapsevanemad, olime siiski seda meelt, et kool peaks asuma laste kodu juures, kool peaks olema mitte kusagil kaugel, inimasustusest eemal, vaid just inimeste – nende perede ja laste – juures, kes seda teenust vajavad. Kurtide kool võiks asuda seal, kus on kurdid, ja Tallinnas eksisteerib päris suur kurtide kogukond. Ka kurdil lapsel peaks olema õigus minna pärast koolitundide lõppu koju, oma pere juurde.

Mul on hea meel, et tollastel Tallinna juhtidel oli piisavalt empaatiavõimet, tahet ja ka otsusekindlust, et see kool sai sündida ja areneda. Lõpuks lepitigi kokku, et Tallinn on koolipidaja, ent riik katab teatud määral kulud. Sellele järgnesid muidugi vaidlused kulude suuruse üle, aga see on teadagi kestev teema.

Kuidas sai Tallinna kurtide koolist Heleni kool ja mis nimevahetusega muutus?

Alguses olid koolis ainult kuulmispuudega lapsed. Porkuni koolist tulid paljud kurdid lapsed Tallinnasse, kuni Porkuni vanas mõisahoones paiknevasse kooli neid enam ei jäänudki ja Porkuni kooli direktor otsustas asendada kurdid lapsed vaimsete puuetega õpilastega. Tallinna Kurtide Kool aga avas 2005. aastast osakonna ka pimekurtidele ning pimedatele lastele. See tingis nimevahetuse ja kurtide koolist sai Heleni kool kuulsa pimekurdi Helen Kelleri auks.

Praegu tegutseb Heleni koolis lasteaed sobitusrühmadega, kus õpivad koos kuulmispuudega, kurdid ja kuuljad lapsed. Koolis käib ka kurte lapsi, kes kasutavad implantaati. Osa implantaadilapsi saab hakkama tavakoolis, aga kes ei saa, neid on Heleni kool valmis vastu võtma. Oleme lastevanemate liiduga võidelnud selle eest, et kui kuulmispuudega laps, kes kannab kuuldeaparaati või kõrvaimplantaati, läheb tavakooli, siis tema eest makstaks seal n-ö pearaha rohkem kui ühe lapse eest. See motiveeriks tavakooli võtma vastu erivajadusega õpilasi, aga aitaks ka katta lapse õpetamisega seonduvaid suuremaid kulusid. Oleme omalt poolt korraldanud ka koolitusi õpetajatele, kelle klassis õpib kuulmislangusega laps – oleme juhendanud, et sellele õpilasele tuleb kõneledes otsa vaadata ja mitte selga keerata, rääkida tuleb selge diktsiooniga. Neid koole oleme nõustanud ka sobiva koolikeskkonna loomisel, jaganud selgitusi, kuidas teistele lastele ja nende vanematele niisugusest õpilasest rääkida.

Vahepeal oli kogu Euroopas suund sinnapoole, et pea kõik erivajadusega lapsed tuleks integreerida tavakoolidesse ja erivajadusega laste koole polegi vaja. See aeg näikse hakkavat läbi saama. Kuulmispuudega laste oma koolid on taas au sees. Lõppkokkuvõttes saab määravaks ikkagi see, kust saab laps parema hariduse ja ettevalmistuse edasiseks eluks. Kindlasti on see otsus – kas panna laps Heleni Kooli või tavakooli – ikkagi lastevanemate teha, arvestades nii lapse valmisolekut kui ka erinevate koolide võimalusi pakkuda parimat haridust koos sobilike tugiteenustega.

Minu enda kogemus ütleb, et haridus on hästi oluline. Kõige tähtsam on, et laps oskaks lugeda, kirjutada ja arvutada. Ja oleks väga hea, kui sellega käiks kaasas ka kõneoskus – et hääldus oleks selline, millest ka kuuljad aru saavad. Sel põhjusel oleme lapsevanematena seisnud selle eest, et koolikeskkonnas oleksid kohapeal olemas surdopedagoogid ja logopeedid. Niisuguseid teenuseid tuleb neile lastele kindlasti pakkuda, see on nende edasise arengu seisukohalt ülioluline.

Milline võiks Teie nägemuses olla unistuste kool kuulmispuudega lastele?

Pikka aega on kirgi kütnud haridus- ja sotsiaalsüsteemi koostöö. Et mille eest siis vastutab haridussüsteem ja milliseid lisateenuseid peaks täiendavalt rahastatama sotsiaalsüsteemi kaudu. Ka viimase osas on meie kui lapsevanemate seisukoht olnud, et niisugune kool peaks olema loodud kuulmispuudega lapse võimalikult mitmekülgsemat arengut arvestavalt. Ehk teisisõnu – selles koolis võiks akadeemiline õpe käia käsikäes vajalike rehabilitatsiooniteenustega. Ükskõik, kas teenuste pakkujad kuuluvad kooli personali sekka või käivad teenust osutamas väljastpoolt, tuleks koolis kohapeal pakkuda sobivaid koolitusi kuulmispuudega laste vanematele, näiteks õpetada neile eesti viipekeelt. Lastel omakorda peab olema võimalus saada vajalikku rehabilitatsiooni nagu logopeediteenuseid ja viipekeeleõpet ning neilegi tuleb luua võimalused huvitegevuseks.

Paraku on jätkuvalt suur väljakutse, kuidas viia vajalikud sotsiaal- ja rehabilitatsiooniteenused koolihoonesse, just sinna, kus viibivad neid vajavad lapsed. Koostasime juba 2014. aastal Heleni Koolis erinevate organisatsioonide ühistööna unistuste kooli tulevikumudeli. Unistus, mille teostada tahaksime, on suures plaanis niisugune: kui laps läheb hommikul lasteaeda või kooli, siis saab ta sealt ühtlasi kõik vajalikud teenused. Pärast koolipäeva lõppu võiks ta saada juhendamist õppetükkide tegemisel või läbida täiendavaid aineid lisaks tavalisele kooliprogrammile, samuti oleks saadaval sotsiaalteenused ja loodud võimalused huvitegevuseks. Selle mudeli valmimisest on nüüdseks möödas seitse aastat, aga sinnapoole liikumine läheb meil endiselt väga visalt.

Olen olnud hoolekogu esimees kooli loomisest saadik. Valitsused ja linnavalitsused on vahetunud, aga kool on nagu Tallinna linn – ta ei saa kunagi valmis. Praegu toimuvad vaidlused selle üle, kas renoveerida koolimaja – on ju tegemist 60ndatel ehitatud tüüpilise lasteaiahoonega. Seda on vahepeal küll laiendatud ja renoveeritud, aga vana osa on ikkagi amortiseerunud. Viimastel aastatel on peetud nõupidamisi, kas mõistlikum oleks renoveerida vana või ehitada kusagile mujale üldse uus kool ja kahjuks vaieldakse sellegi üle, kui tähtis linnale niisugune investeering üldse on. Oleme osalenud mitmetes aruteludes ruumiprogrammi osas, jõudnud tellida isegi renoveerimise projekti, kuid rõõmustavaid uudiseid selles teemas ei ole. Loodan väga, et Tallinna linnavõimud leiavad sellele küsimusel lahenduse lähema paari-kolme aasta jooksul.

Olete varem rääkinud tagurpidi, aga edukast integratsioonist – tahaks ka sellest lähemalt kuulda!

Ajal, mil mu enda lapsed Heleni kooli gümnaasiumis õppisid, leidis seal aset üks väga huvitav integratsiooniprojekt. Nimelt tegutses aastatel 2003–2008 kurtide kooli gümnaasiumiosas sotsiaalkallakuga klass, kuhu võeti õppima tavakuulmisega lapsi. Minu arvates oli see palju parem näide integratsioonist võrreldes sellega, kui üksik erivajadusega laps läheks õppima kodulähedasse tavakooli. Miks ma seda räägin? Sellepärast, et paljud neist kuuljatest lastest, kes tulid teistest koolidest, olid oma eelmises koolikeskkonnas olnud näiteks koolikiusatud või siis oli neil juba selge huvi erivajadustega inimestega koos tegutseda ning neid ka aidata. Nii tekkisidki kurtide koolis klassid, kus olid koos nii kuulmispuudega kui ka kuuljad lapsed. See oli haridusasutuses väga põnev olukord, väikestviisi eksperiment, kus kurtidele mõeldud õppekeskkonnas said hariduse ühtlasi kuuljad noored. Nii mitmestki neist said hilisemalt viipekeeletõlgid või sotsiaaltöötajad. Ehk siis selline integratsioon osutus mõlemale poolele kasulikuks. Kurtidel oli vajalik õppida suhtlema kuuljate inimestega, keda on ühiskonnas teatavasti enamus. Neil aastatel said nad seda teha omaenda koduses keskkonnas, kurtide koolis. Kuuljad noored omakorda said maailmapilti avardava kogemuse ja õppisid palju paremini mõistma endast millegi poolest mõnevõrra erinevaid inimesi. Õigluse huvides peab muidugi lisama, et see oli aeg, mil tõepoolest oli selle kooli igas gümnaasiumiklassis mitu kurti õpilast.

Minu hinnangul oli Heleni kooli gümnaasiumiosa integratsiooniprojekt neis oludes üks väga õige samm ja kasulik kõikidele osapooltele. Mulle meeldib selline integratsioon palju rohkem võrreldes olukorraga, kus üks kurt laps on ühes koolis ja teine kurt laps teises koolis ainsa omasugusena ja seal nad siis püüavad üksinda enda jaoks keerulises keskkonnas hakkama saada. Aga loomulikult sõltub edukus ikkagi nii koolikeskkonna, lapse kui ka kodu valmisolekust ja nende koostöötahtest.

Kas praegu on Heleni koolis ka gümnaasium?

Päriselt ei ole: gümnaasiumiosa suleti, kuna õpilasi oli vähe ja see polnud majanduslikult mõttekas. Vahepeal katsetati varianti, kus kurdid gümnasistid käisid koos viipekeeletõlgiga lähedalasuva kooli tundides.

Praegu on Heleni kool sõlminud kokkuleppe Viljandi riigigümnaasiumiga. Gümnasistidele mõeldud tundidest suurem osa viiakse läbi Tallinnas, aga osa tunde toimub Viljandis ning lõpetajad saavad Viljandi riigigümnaasiumi diplomi. Ma ei oska öelda, miks valis riik just Viljandi riigigümnaasiumi – ilmselt hinnati sealset koolikeskkonda sobivaks ja neil oli ka valmisolek võtta vastu kuulmislangusega noori. Eraldi gümnaasiumihariduse omandamise võimalust oma, kurtide gümnaasiumis, kuulmispuudega noortele Eestis praegu ei ole. Samas on siiski päris paljud kurdid leidnud tee kõrghariduse juurde nii pedagoogika, IT kui ka muudes valdkondades ja töötavad oma erialal koos kuuljatega.

Tallinnasse kavandatakse ühte riigikooli ja liiguvad jutud, et see võidakse ehitada Kolde puiestee kanti – ehk siis Heleni koolile üsna lähedale. Hellitan mõtet, et äkki saab siis pealinnas elavate kurtide haridusteed jätkata pigem Tallinna riigigümnaasiumi juures. See annaks näiteks võimaluse tihedamalt siduda kahe kooli võimalusi nii pedagoogide kui õppekavade osas.

Kurtide koolist ja haridusteest üldisemalt on meil nüüd pikalt juttu olnud. Kas võiksite pisut rääkida ka kuulsatest Rummusaare laagritest, kust on alguse saanud paljud head ja praeguseks osaliselt juba teostunud ideed?

Rummusaare on puhkebaas Albu vallas, kus meie Kuulmispuudega Laste Vanemate Liit on koos käinud ja tegutsenud juba 1994. aastast alates. Sealsete hoonete ülesehitamiseks oleme saanud paljude heade inimeste ja organisatsioonide abi. Oma tugeva õla selle arengule on pannud alla lionsklubi Tallinn Kristiine ja paljud firmad, aga ka selle koha endiste omanike, perekond Viilebergide suguvõsa. Oleme taotlenud ja ka saanud märkimisväärselt riiklikke ja regionaalseid investeeringuid.

Lisaks perede koolitamistele on Rummusaares toimunud ka meie laste laagrid. Esimene neist leidis aset 1995. aastal. Alguses toimusid need ainult suvekuudel, aga pärast remonditöid, kui maja seisukord seda juba mingil määral võimaldas, korraldasime ka talvelaagreid. Viimastel aastatel toimuvad meie lastele suviti üks või kaks laagrivahetust. Rummusaare laagrid on meie laste seas populaarsed: toimuvad ekskursioonid, käiakse rabamatkal, võisteldakse palju. On olnud spordikallakuga vahetusi, kus õpetatakse näiteks džuudot. Ujuma viiakse lapsi bussiga Jäneda järve äärde. Ja jällegi tahan kasutada võimalust tänada neid tublisid inimesi, kes nende korraldamisega on aastaid tegelenud – eelkõige Airit, Küllit, Argot, Aivot, Lillit, aga ka kõiki teisi – ilma kelleta poleks need toredad laagrid saanud toimuda.

Igal kevadel ja sügisel korraldame seal ühiselt talguid, sest tööd ühes korralikus majapidamises juba jätkub.

Sügise hakul toimub Rummusaares perelaager, kus saadakse kokku ja arutatakse erinevaid kuulmispuudega laste kasvatamisega seonduvaid probleeme. Ühe aasta teema oli hariduse kättesaadavus, teisel aastal räägiti erinevatest sotsiaalteenustest. Meil on käinud spetsialistid tutvustamas kuulmispuudega inimestele saadaolevaid abivahendeid nagu vibreerivad äratuskellad ja valgustiga suitsuandurid. Eelmisel aastal käis laagris Eesti Punane Rist, kes mängulises vormis õpetas osalejatele väga vajalikku asja – esmaabi andmist. Vahemärkusena olgu öeldud, et olen Punase Risti asepresident ja meie koostöö jätkub – Heleni koolis valmistatakse praegu eraldi kohandatud viipekeelseid õppematerjale esmaabi andmise teemal.

Võib kokkuvõtvalt öelda, et see koht on päris jõudsalt arenenud, kuigi teha on veel palju, et võtta see kasutusse aastaringselt. Loodame neiks vajalikeks töödeks abile oma headelt partneritelt ja hoiame silmad lahti ka erinevate taotlusvoorude osas, et ka meie saaksime energiatõhususe teemadel oma soovid kirja panna. Ja loomulikult on meie uksed avatud ka teistele heatahtlikele kasutajatele laagrite või kokkusaamiste läbiviimiseks.

Millega Te veel tegelete, kui puuetega inimeste aitamisest rääkida?

Olen olnud Puuetega Inimeste Fondi nõukogu esimees vist juba 1990ndate lõpust. Selle kaudu otsustatakse puuetega inimeste võrgustikku kuuluvate erinevate üleriigiliste puudeliikide ja maakondlike kodade rahastamise ja arendamisega seotud küsimusi. On palju arutelusid, aga koostöös Eesti Puuetega Inimeste Fondiga oleme loonud hästitoimiva süsteemi puuetega inimeste huvide kaitseks ja olnud heaks koostööpartneriks riigile neis küsimustes.

Esindan Kurtide Spordiliidu ettepanekul Paralümpiakomitees kuulmispuudega inimesi täitevkomitee liikmena ja nende huvide eest seisjana. Rõõm on märkida, et see organisatsioon on viimastel aastatel suure organisatsioonilise arengu läbi teinud ja suudab puuetega sportlaste ja nende klubide huvide eest järjest paremini seista. Hea tunne on, et olen sellesse ka oma panuse andnud.

Eesti Punases Ristis valiti mind asepresidendiks. Ka see organisatsioon uueneb, on väga palju korralduslikku tööd ja erinevate dokumentide koostamist. Tegeleme uue põhikirja ja kohalike seltside võimekuse parandamisega. Ise olen veel lisaks Tallinna seltsi esimees ja siin on tööpõld väga lai: supiköök, esmaabiõpped koolides jm, toiduabi jagamine, kooliranitsa projekt, puuetega laste tegevuste toetamine ja palju muud.

Tallinna linna süsteemi jaoks on loodud spordiklubi LiVal Sport, et ergutada inimesi tegelema spordi ja tervise parandamisega. Olen ka seda praeguseks ligi 300-liikmelist MTÜ-d juhtinud mitmeid aastaid.

Jätsite mainimata, et osalete ka lionsliikumises, mis on maailma suurim heategevusorganisatsioon, millesse kuulub enam kui 1,2 miljonit liiget 197 riigist. Millega tegeleb Eesti oma koos Teiega?

Eestis loodi esimene lionsklubi 1989. aastal. Praeguseks on Eestis tegutsemas üle 50 klubi peaaegu 1200 liikmega. Tavaliselt valib iga lionsklubi endale mingisuguse konkreetse suuna, ja minu klubi, 1995. aastal asutatud Tallinn Kristiine, on võtnud oma suunaks kuulmispuudega inimeste aitamise. On kogutud rahalisi vahendeid, käidud Rummusaaret üles ehitamas ja korrastamas, samuti toetame igal aastal Tallinna Heleni kooli. Aastaid tagasi, kui moodsad kuulmisabivahendid olid veel väga kallid, toetasime vajadusel ka nende ostmist. Oleme toetanud andekaid kurte ja kurtide sporti. On suur rõõm näha, kuidas väike tõuge võib aidata lapsel või noorel oma võimeid realiseerida ja saada eduelamust.

Lõpetuseks

Aeg-ajalt minult küsitakse, et kuidas see kõik võimalik on, kuidas nii mitmes liinis on võimalik hakkama saada? Vastus on lihtne. Kui Sul on õige asi ajada, usud sellesse ja oskad inimesi aidata, tulebki seda teha ja teha seda kirega. Kindlasti tuleb enda kõrvale leida inimesed, kes tahavad ja oskavad ka omalt poolt panustada. Suured teod ja tegemised sünnivad ainult koostöös. Ja veel: edukas saab olla ainult siis, kui Sind toetab kodu. Minul on just nii juhtunud. Suur, kuigi teistele tihti märkamatu roll on olnud minu abikaasal Marikal, ilma kelle igapäevase pühendumiseta kodule ja lastele ei oleks minul olnud võimalik seda kõike teha. Olen ka õnnelik oma laste elukäigu üle, nad on loonud oma pered ja teinud mind neljakordseks vanaisaks.

Aeg läheb ja eks ka mina vaatan aeg-ajalt passi ja pean endaga nõu, et kas ikka saaks ja olekski juba õige aeg mõnest asjast loobuda. Aga see on juba järgmise intervjuu teema.

Monika Haukanõmm Toomas Sepast:

Kohtusin Toomasega esimest korda 2015. aastal, kui mind määrati EPIFondi nõukogu liikmeks ja kuhu mul on nüüdseks olnud au kuuluda juba 16 aastat. Selle juht oli ja on siiani Toomas. Viimase nelja aasta vältel on meie koostöö laienud ka parasporti. Toomase juures on mind alati võlunud tema kiire mõtlemine, analüüsioskus, võime panna ennast puuetega inimeste olukorda ning teha otsuseid just puuetega inimeste huve silmas pidades – ükskõik millisel ametikohal või positsioonil ta parasjagu on. Toomas on olnud suurepäraseks eeskujuks, et alati tuleb leida aega, andmaks ühiskonnale midagi enda poolt, ilma vastutasu saamata – oluline on teha midagi head.