Tänaseks on Eestis tegevusteraapia eriala omandanud 155 inimest, kellest umbes 100 töötavad tervishoius (haiglates) ja/või rehabilitatsioonis. Justina Bernyte, kellega järgnev intervjuu läbi viidi, on üks mitmest välismaalt tulnud tegevusterapeudist, kes aitab leevendada siinset tegevusterapeutide nappust.

Kuidas jõudsid otsusele õppida tegevusterapeudiks? Ma ei oska öelda, kuidas ma jõudsin tegevusteraapia õpinguteni, kuigi praeguseks on see kujunenud mu suurimaks hobiks. Usun, et otsus hakata tegevusterapeudiks oli minu sees juba enne, kui ma teadsin, et seda õppima lähen. Juba varajases lapsepõlves armastasin ma kunsti ja käsitööd, lõpetasin isegi muusika- ja kunstikooli. Keskkoolis olid meil mõned klassid erivajadustega laste jaoks ning olles ümbritsetud “erilistest” lastest, tekitas just see minus nende vastu huvi. Hiljem osalesin ma aktiivselt vabatahtlikuna Caritase organisatsioonis - vaeste inimeste aitamine oli mulle väga tähendusrikas. Viimaseks tõukeks sai mulle nägemine, kuidas vanaisa vananemisega tema iseseisvus igapäevaelu tegevustega hakkama saamisel vähenes. See tekitas minus soovi teada saada, kuidas ma saaksin aidata inimestel oma iseseisvust säilitada.

Kuidas Sa seletaksid võõrale, mida tegevusterapeut teeb? Tegevusteraapia on Eestis ikka veel võrdlemisi noor eriala. Pole suureks üllatuseks, kui mõni inimene teraapiasse tulles varem sellest kuulnudki pole. Tegevusteraapial on unikaalne roll tervishoius, kuna selle fookus on tuua tähendust kadunud või piiratud funktsiooni. Tihti kuulen insulti kogenud patsientidelt, et nende peamine eesmärk on hakata taas kõndima. Seepeale küsin ma alati: “Kuhu Sa esimese asjana sooviksid minna või mida teha, kui kõndida saaksid?” Tegevusteraapia on eriala, kus õpetatakse inimestele uuesti neid tegevusi, mida nad tahavad ja peavad tegema, kasutades teraapiliselt igapäevaseid tegevusi. Tegevusterapeudid võimaldavad igas vanuses inimestel elada täiel rinnal, aidates neil parandada tervist, elada kvaliteetsemalt sõltumata vigastuse, haiguse või puude raskusest, või lausa ennetades nende teket. Samas tasub pidada meeles, et terapeudid ei aita inimestel leida tööd, isegi kui nad õpetavad tihti tööga seotud oskusi.

Kui inimene läheb esimest korda tegevusterapeudi juurde, siis mida peaks ta ootama? Esimese kohtumise eesmärgiks on saada ülevaade inimesest, tema elust, tegevusvõimest ja tuvastada praegune toimetulek, arvestades tema tugevusi ja nõrkusi kõikides igapäevaelu aspektides. Järgmine ja tähtsaim samm on arutada ja seada vajalikel tegevustel põhinevad eesmärgid, mis leevendaks esinevaid raskusi ja aitaks inimesel saavutada võimalikult suure iseseisvuse.

Kuidas jõudsid Eestisse tööle ja kaua Sa siin töötanud oled? Kuigi ma olen leedulanna ja lõpetasin oma õpingud Leedus, ei näinud ma end tulevikus kodumaal töötamas. Ma olen alati tahtnud avastada teisi riike ja kultuure. Neli aastat tagasi leidsin ma läbi sotsiaalmeedia võimaluse tulla tööle Eestisse, Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse. Juhituna oma entusiasmist ja huvist, tulin siia ning see osutus parimaks otsuseks, mille kunagi teinud olen.

Kui klient tuleb teraapiasse, kuidas te omavahel asjad ära räägitud saate? Alguses oli suurimaks raskuseks keelebarjäär, mis otsekui võttis ära osakese minu identiteedist, kuid see ei takistanud siiski mul oma töö hästi tegemast. Kui oled täis tahtmist inimesi aidata, siis keelebarjäär sind ei takista. Minu õnneks olin ma ümbritsetud toetavatest kolleegidest ning patsiendid nautisid samuti mulle eesti keeles tähtsamate sõnade õpetamist. Õppisin hästi lugema kehakeelt ja žeste, mille tähtsust suhtluses varem nii oluliseks pidada ei osanud. Tänaseks olen omandanud keeleoskuse sellisel määral, et saan suhelda igapäevastes situatsioonides ja mõistan, mida inimesed mulle räägivad. Samuti saan ennast väljendada enamikes situatsioonides ning olen selle üle väga õnnelik.

Mis on Sinu jaoks olnud kõige raskem tegevusterapeudina töötamise juures? Kerge on töötada motiveeritud inimestega, kes soovivad kaotatud oskusi uuesti õppida või elus muutusi teha. Taastumise protsessis motivatsiooni leidmine ja hoidmine pole aga kõigi jaoks lihtne ning siis on heitumus ja frustratsioon kerge tekkima. Patsiendi võimestumine on protsess, mille kaudu inimene saavutab suurema kontrolli oma tervist mõjutavate otsuste ja tegevuste üle. Lisaks on võimestumisega seotud ka motivatsiooni tõusmine, mis on väljakutset pakkuv nii mulle kui ka mu kolleegidele. Minu roll tegevusterapeudina on juhendada patsiente nende taastumisprotsessis, leides neile tähenduslikke tegevusi, mis aitavad tihti taastada ka motivatsiooni. Sageli unustavad inimesed, et neil on suurem võimalus saavutada positiivseid ravitulemusi, kui nad osalevad aktiivselt enda eest hoolitsemises.

Aktiivselt kaasatud patsiendid on võimestatud ja motiveeritud tegutsema ning peavad suurema tõenäosusega kinni oma raviplaanist, võtavad ravimeid ja järgivad saadud soovitusi.