Inimeste aitamine on igaühe kohustus, sõltumata sellest, kas oled sotsiaaltöö haridusega või mitte. Ministrina pean väga oluliseks eesmärgiks teha poliitikamuudatusi teadmistepõhiselt ja tihedas koostöös kõigi osapooltega, eeskätt inimestega, kelle jaoks lahendusi otsitakse.

Tähelepanu vajavaid teemasid on sotsiaalvaldkonnas palju, kuid järgmise kahe aasta jooksul tegelen kindlasti sellega, et erivajadustega ning suure hooldusvajadusega inimeste ja nende lähedaste elukvaliteet märkimisväärselt paraneks. Minu eriliseks südameasjaks on erivajadustega laste teenuste tänase korralduse terviklikuks ja lapse vajadustest lähtuvaks süsteemiks muutmine.

Soovin, et astuksime suuremaid samme pikaajalise hoolduse süsteemi uuendamiseks ja hooldajate koormuse leevendamiseks

Lähiaastate üks suurim ülesanne on välja arendada toimiv süsteem, et vähendada perekonnaliikmete hoolduskoormust, võimaldada pikaajalise hoolduse teenuste hea kättesaadavus ning ressursside optimaalne ja jätkusuutlik kasutus. Selle süsteemi reformivajadusest on räägitud aastaid ning selles suunas on astutud ka mitmeid samme. Näiteks on suunatud kohaliku tasandi teenuste mahu tõstmisse märkimisväärsetes summades Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid, toetatud on innovatiivsete lahenduste väljatöötamist ning üsna edukalt on käivitunud hoolduskoordinatsiooni projekt. Väljakutseid on aga endiselt küllaga, muuhulgas tuleb välja töötada jätkusuutlikud rahastusmudelid, on selleks siis hoolduskindlustus või midagi muud.

Järgmise kahe aasta jooksul on plaanis käivitada ja ellu viia mitmeid reaalseid muudatusi, millest üks olulisemaid on omastehooldajatele parema tugisüsteemi loomine. Selle abiga ei peaks oma lähedasi hooldavad inimesed tegema sundvalikut ja jätma suure hoolduskoormuse tõttu oma tööd ja karjääri unarusse. Soovime tuua seadusesse omastehooldaja mõiste, kehtestada hoolduskoormuse tasemed ning võtta nende määratlemiseks kasutusele standardiseeritud hindamisvahendi. Kui lähedase hoolduskoormus hinnatakse piisavalt suureks, peab kohalik omavalitsus pakkuma sellisel määral teenuseid ja tuge, et omastehooldaja saaks jätkata tavapärast tööelus osalemist.

Pikaajalise hoolduse reformi õnnestumiseks on oluline lähiaastatel senisest paremini tööle saada ka valdkondadeülene teenuste koordinatsioon ning selleks soovin järgmise aasta suveks tulla valitsusse konkreetsete ettepanekutega, kuidas tugevdada sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna integratsiooni. Väga oluline on riigi tihe koostöö kohalike omavalitsustega ning nende võimestamine, kuna usun siiralt, et inimesele saab parimat abi pakkuda talle kodu lähedal ehk kohaliku omavalitsuse toel.

Erivajadustega laste teenuste ja toetuste reform on hädavajalik

Loodan väga, et peagi täitub minu üks pikaaegne unistus. Nimelt käivitasime märtsi alguses erivajadusega laste tugiteenuste reformi, mille tulemusel paraneb lastele vajaliku abi kättesaadavus ning väheneb süsteemidevaheline killustatus. On väga vaja, et saaksime pärast pikki aastaid peetud arutelusid lõpuks ühendada sotsiaal-, tervise- ja haridusvaldkonna hindamised, korralduse ja teenused, et pakkuda lastele abi tulenevalt nende terviklikest vajadustest. Sisuliselt tähendab see, et lõpeb praegune olukord, kus lapsevanem peab ise oma lapse juhtumikorraldajaks olema ja kulutama aega erinevate asutuste vahel abi otsides. Teame, et erinevaid tugiteenuste osutajaid pole täna piisavalt, kuid kindlasti saame olemasolevate spetsialistide ressursse ja tööülesandeid targemini suunates laste abistamiseks palju rohkem ära teha.

Üks on selge – erivajadusega laste abi saamine ei tohi sõltuda lapsevanema võimekusest esitada korduvaid taotlusi ja käia mööda erinevaid ametkondi. Iga laps on meile väärtuslik ja me peame nende huvides palju rohkem pingutusi tegema.