Kuidas on puuetega inimesed ja nende pereliikmed kogenud aastat koos koroonapandeemiaga? Millised olid eriolukorra mõjud 2020ndal aastal ja kas teine laine tuli teisiti? Kui ladusalt on jõudnud puuetega inimesteni vaktsineerimise info? Kellele valmistab maskide kandmine kõige rohkem meelehärmi? Sellest kirjutab EPIKoja tegevjuht Anneli Habicht.

Koroona esimene laine

Esimene laine tuli kõigile ootamatult. Hindamaks eriolukorra mõjusid viis EPIKoda puuetega inimeste ja pereliikmete hulgas 2020. aasta suvel läbi uuringu Puudega inimeste toimetulek kriisiajal. Uuringus osales 183 inimest, neist 18 vastas lihtsas keeles küsimustikule. Uuringu kokkuvõtte edastasime valitsusele, riigikogule ning linnade ja valdade liidule.

Uuringu tulemustest. Kriisikommunikatsiooni hinnati peamiselt tõhusaks – enamuseni uuringus osalenutest jõudsid kriisisõnumid kohale. Tunnustati viipekeelde tõlgitud ametlikke teateid, kuid puudust tunti subtiitritest ja venekeelsest infost.

Koolide sh erikoolide kontaktõppe ning sotsiaalteenuste sulgemine põhjustas nii puudega laste vanemate kui puudega täisealiste lähedaste hoolduskoormuse järsu tõusu kombinatsioonis tööturul püsimajäämise raskustega. Vanemad said siiski tuge riiklikust erakorralisest toetusest, mis aitas töösuhet säilitada. Puudega laste distantsõppe koolipoolne toetamine oli vanemate arvates puudulik, positiivset kogemust tõid esile üksikud pered. Hoolduskoormus tekitas tervise-, eriti vaimse tervise probleeme. Ka lihtsas keeles vastanud tõid esile vaimse tervise muresid – pidevat hirmu elu ja tervise pärast ning üksildust. Kodukontoris töötamist kogesid puudega tööealised reeglina positiivsena, töö kaotust märgiti vähestel juhtudel.

Kogeti märkimisväärseid raskusi tervishoiuteenustele ligi pääsemisel. Tunnustust pälvis võimalus suhelda arstidega telefoni või e-posti vahendusel. Peamiselt hinnati positiivselt ravimite kättesaadavust. KOV (kohalik omavalitsus) suunalt tajuti vähest tuge ja huvi, oodati rohkem ennetavat kontakti.

Vähemusse jäid vastajad, kes kohanesid kriisiajaga ladusalt, lisaabi ei vajanud või said kogu vajaliku abi pereliikmetelt. Kergemini kohanesid pered, kus eluolu oli ka enne kriisi kodune, näiteks koduõppel olevate laste vanemad.

Teine laine

Uuringule toetudes tegime valitsusele rea soovitusi, mida koroona teise laine ajal arvesse võtta. Soovitasime tagada kriisi ajal haridusliku erivajadustega lastele kontaktõppe võimalus, isegi kui koolid üldjuhul suletakse. Rõhutasime, kui oluline on mitte katkestada esmatähtsate sotsiaalteenuste (tugiisik, lapsehoid, isiklik abistaja, päevakeskus, sotsiaaltransport, rehabilitatsioon jne) osutamist. Koroona teise laine piirangutes loodigi erisus nii erivajadustega õpilastele kui puuetega inimeste tegevustele laiemalt.

Uue murena kerkis maskide kandmine, mille tõttu vaegkuuljate ligipääs infole ja suhtlemisele (loe: huultelt lugemisele) drastiliselt vähenes. Inimestel, kes füüsilise või vaimse terviseseisundi tõttu maski kanda ei saa, on aga tekkinud pidev vajadus selgitada reeglite mittetäitmist toidukaupluse turvatöötajale ning kaaskodanikele.

Kriisi- sh vaktsineerimise info osas on tuntud suurt puudust subtiitritest teles ja internetis. Väga keerulises olukorras on intellektipuudega inimesed, kes vajavad lihtsas keeles ja/või piktogrammidena edastatud lühidat ja selget infot.

Vaktsineerimisele pääsemine on olnud takistatud vähese digikirjaoskusega inimestel. Kuulmis- ja/või kõnepuudega inimesed, kes ei oska kasutada arvutit ega saa oma puude tõttu kasutada ka telefoni, vajavad vaktsineerimisele pääsuks teise inimese vahetut abi.

Probleemiks on ka vaktsineerimiskohtade ligipääsetavus. Kui massvaktsineerimiseks kujundatud spordikeskused ning enamus haiglaid on füüsiliselt ligipääsetavad, siis perearstikeskuste ligipääsetavus on väga ebaühtlane. Reeglina ei ole vaktsineerimiskohtades eraldi mõeldud kuulmis-, nägemis- või intellektipuudega inimestele iseseisvat toimetulekut võimaldavale ligipääsetavale infole ja suhtlemisele. 

Omastehooldajad on EPIKoja poole pöördunud, et saada vaktsineerimise riskirühma liikmeks. Oleme koostöös sotsiaalministeeriumiga leidnud probleemile osalise lahenduse  – perearstid võivad kaalutlusotsuse alusel ka omastehooldajaid vaktsineerida.

Lõpetuseks. Viimane aasta on puudega inimestele olnud raske, kuid oleme õppinud kohanema ja tundnud tänu, kui otsustajad meie ettepanekuid kuulda võtavad. Loodame, et 2021. aasta suvi toob leevendust ja lubab taas omavahel kohtuda.