Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Kogemusnõustaja: Kehaehitamine andis mulle enesekindlust

Madis Laos | Kogemusnõustaja ja fotonäituse “Puue ei ole alati silmaga nähtav” osaleja

KUULA ARTIKLIT

Madis Laos. Foto: Ken Mürk

Minu lugu algas lapsepõlvest nagu paljudel. Lapsepõlv ise möödus muidu suhteliselt rahulikult, kuid olen alati olnud introvertne ja omaette. Õnneks kasvasin üles toetavas keskkonnas. Mind kasvatasid peamiselt ema ja vanaema. Tähelepanust ja hoolitsemisest ei tundnud ma kunagi puudust.

Kasvasin üles maal ja käisin kohalikus gümnaasiumis. Koolis olid mul mitmed sugulased õpetajad: vanaisa oli direktor, ema loodusõpetuse õpetaja ja klassijuhataja ning vanaema inglise keele õpetaja. Mind küll hoiti rohkem, kuid paraku teiste õpilaste poolt ka kiusati rohkem. Olin spordipoiss, käisin korvpallitrennis ja kergejõustikus. Kasvult olin alates teismeeast omaealiste seas üks suuremaid, aga sisemiselt olin hellake.

See, et mind hoiti ja olin tundeline, tekitas eakaaslastes himu mind kiusata. Algul olid need kerged norimised ja tõukamised. Aga lõpuks asjad eskaleerusid ja mindi kaugemale. Ühel spordivõistluse lõpupäeval, eemal kodust, läksin peale võistlust duši alla. Minu ehmatuseks ja hirmuks saabusid tiimikaaslased kaameraga duširuumi. Mind filmiti alasti ja tehti ka pilte. Ei jõudnud väga reageeridagi, kui kõik oligi tehtud.

Isegi aastaid pärast seda õudset elamust ei suutnud ma enam külastada ühiseid duširuume.

Pärast näidati neid pilte paljudele võistlejatele ja lekitati internetti, kuigi palusin, et need kustutataks. See kõik murdis mu. Palusin küll uuesti, et mu pildid eemaldataks netiavarustest, kuid ilma tulemuseta. Hakkasin kartma duširuume. Isegi aastaid pärast seda õudset elamust ei suutnud ma enam külastada ühiseid duširuume.

Kõik see jättis minusse jälje. Tulin koolist ära ega rääkinud vanematele midagi. Kui lõpuks rääkisin, siis oli masendus juba oma töö teinud, tekkinud olid sügavad unehäired ja suitsiidsed mõtted.

Ütlesin, et ei soovi enam elada. Korrutasin seda iga päev, samal ajal vaid voodis lebades. Lõpuks otsustas pere panna mind psühhiaatriahaiglasse.

Koju naastes oli olukord stabiilsem, aga ma ei tahtnud enam elada kodukandis, kuna mälestused olid seal liiga tugevad.

Sealne esimene kogemus oli õudne. Kartsin isegi WC-s käia. Kuid lõpuks hakkas ravi toimima ja enesetunne läks paremaks. Koju naastes oli olukord stabiilsem, aga ma ei tahtnud enam elada kodukandis, kuna mälestused olid seal liiga tugevad.

Lõpuks otsustasin Tallinna kolida. Keskkonnavahetus parandas olukorda. Hakkasin uuesti trennis käima – seekord jõusaalis koos onuga, kes oli samuti suureks toeks. Jõusaalis käimine aitas väga palju. Poleks uskunud, et isegi nii palju.

Läks aeg edasi ja otsustasin tööle minna. Õnneks kutsus sõber mind enda töökohta. Tööl koos käia oli lõbus ja teenisin lisaks oma raha. Otsustasin jätkata keskkooliõpinguid, kuna 10. klass oli jäänud maal pooleli. Siis võtsin ette autokooli. Kõik sujus suurepäraselt nii umbes kaks aastat.

Kuni ühel suvisel päeval tundsin end teisiti. Ja ka mõtlesin teisiti. Mulle justkui tundus, et mind jälgitakse rohkem ja kuulatakse pealt. Ja see kõik tundus halvustavana. Niimoodi süvenes see asi kaks kuud – näiteks vaatasin telerit ja tundsin ekraanil justkui ära ennast. Kui saade oli näiteks Hitlerist, siis tundsin tema süüd endas, justkui oleksin ise tema. Tahtsin sellepärast endale liiga teha, kuna tundsin seda raskust oma õlgadel. Või vaatasin saadet Jeesusest ja tundsin sel hetkel, et olen Jeesuse laps ja õnnistatud. Seega käisid mõtted igas suunas.

Elasin tollal koos sõbraga ja ta sai aru, et midagi on Madisega lahti, ning rääkis mu perele. Lõpuks tulid kõik kokku ja arutati, et Madis tuleks haiglasse viia. Seekord olin sees pikemalt. Ainuke aeg, kui mu aju puhkas, oli uneaeg. Pärast haiglat saabus aga hullem periood. Siis tuli mu mõistus tasahilju tagasi ning sain aru, mis oli juhtunud. Mulle pandi ka skisofreenia diagnoos.

21-aastasel noormehel lõi see uudis jalad alt. Lisaks kaotasin töö, kool jäi pooleli, lõpetamata jäi ka autokool.

21-aastasel noormehel lõi see uudis jalad alt. Lisaks kaotasin töö, kool jäi pooleli, lõpetamata jäi ka autokool. Sattusin veelgi sügavamasse depressiooni kui esimest korda kooliajal olnud oli.

Pika depressiooni ajal hakkas kaal tõusma, võtsin juurde üle 30 kg. Seekord ei olnud ma haiglasse minekuga nõus. Olukord tundus lootusetu, mind valdas tunne, et olen kaotanud kõik. Ka sõpradega ei soovinud ma suhelda; hoidsin madalat profiili.

Suhtlesin vaid paari pereliikmega, ema ja kogu pere olid murest murtud. Iga päev pakkus ema välja, et läheksime värske õhu kätte jalutama. Keeldusin alati. Aga ühel päeval olin isegi nõus.

Jalutamine oli väsitav, kuid mõjus hästi. Ühel päeval pärast mitut kuud kodus olemist otsustasin, et liitun jõusaaliga uuesti.

Jalutamine oli väsitav, kuid mõjus hästi. Ühel päeval pärast mitut kuud kodus olemist otsustasin, et liitun jõusaaliga uuesti. See päev on mällu sööbinud. Tundsin ennast taas suurepäraselt. Jõusaalis oli teine keskkond, oli muusika, positiivsed inimesed ja muidugi raskused. Olen alati olnud tugev poiss. Peale trenni oli enesetunne hea ja helistasin kohe emale. Ütlesin, et kavatsen homme jälle minna.

Jõusaal on siiani olnud mu pelgupaik, mu rõõmu allikas. Praegusel hetkel, mil kirjutan artiklit, olen käinud jõusaalis ilma ühest kuust pikema pausita juba 13 aastat.

Sain mitte ainult oma ülekaalust lahti, vaid lõin endale ka niisuguse keha, mis vääris Eesti Meistrivõistlustel kulturismis finaalikohta. Olen kogu aeg treeninud lihtsalt tavatoidu peal ja regulaarselt jõusaalis käies. Kulturismis on oluline järjepidevus. Sa võid teha sisuliselt nullist endale suurepärase keha. Sellise keha, mida isegi professionaalsed kulturistid imetlevad. Seega on siin peaaegu piiritud võimalused.

Kulturism andis mulle enesekindlust lõpetada pooleliolev gümnaasium õhtukoolis ja leida sobivam töö. Mõtlesin, et minu kogemus võiks kasuks tulla teistelegi, ning õppisin treeneriks ja kogemusnõustajaks. Olen nüüdseks olnud kogemusnõustaja ja treener ligi seitse aastat. Täiendan end pidevalt ning lisaks olen õppinud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tegevusteraapiat ja tegevusjuhendamist.

Muidugi on mul olnud ka tagasilangusi, aga mitte enam nii tõsiselt ja pikalt. Viimased neli aastat on tervis olnud stabiilne. Saavutasin selle regulaarse ravi ja tervisliku elustiiliga, olles ühtlasi õnnelik. Tavaliselt tekkisid tagasilangused ikka siis, kui ravimeid korrapäraselt ei võtnud või polnud elustiil paigas.

Kui mina raskest olukorrast välja rabelesin ja sain nii keha korda kui ka vaimu paika, siis usun, et see tee on kõigile teistelegi läbitav. Usu endasse ja liigu sammhaaval oma eesmärkide suunas. Ära unusta oma hobisid ja trenne. Hoolitse enda eest ja hoia end. Nii on tervis hea ja meel rõõmus.

Minu poole võib ka pöörduda; olen olemas nõu ja jõuga.

Madise lugu ilmus osana fotonäitusest “Puue ei ole alati silmaga nähtav”. Vaata rohkem veebis aadressil www.epikoda.ee/varjatud

Fotonäitus „Puue ei ole alati silmaga nähtav“. Foto: Eesti Puuetega Inimeste Koda