Kuidas jõuda harva esinevate haigustega inimeste ravimite rahastamiseni? Eesti Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete osakonna juhataja Erki Laidmäe annab ülevaate, kuidas haigekassa ravimite rahastamise vallas toimetab.

Haigekassa üks viimaste ja kindlasti ka lähiaastate väljakutse on leida koostöös riigiga uus ravi rahastamise viis. Nagu viitas ka Arenguseire Keskuse põhjalik analüüs, ootab senist sotsiaalmaksu ravikindlustuse osast ülal hoitavat tervishoiusüsteemi rahastuspõud juba üsna pea. Ehk siis – kui inimesed ei maksa makse või maksumaksjaid leidub vähe, on ka tervishoius raha napilt. Samas, aja jooksul on meditsiiniteenuste ehk seadmete, palkade, ravimite ja muu summad vaid kasvanud.

Kolm väljakutset

Kui vaatleme kitsamalt ravimeid, siis on meie jaoks siin väljakutseid laias laastus kolm. Esimene on ravimitootjate soov tulla Eestisse, sest mitte kõik tootjad ei ole meie riigi väikest turgu arvestades sellest huvitatud. See tähendab, et mitmete ravimite puhul pole haigekassal partnerit ehk tootjat, kellega ravimite kättesaadavuse teemal rääkida. Teiseks tuleb uurida ravimitest saadavat kasu – mitte kõik turule tulevad ravimid ei anna vajalikku raviefektiivsust, kuigi sellist muljet püütakse teadlikult jätta. Ja kolmandaks on väga tõsine väljakutse ravimite kõrge hind – viimane teeb muret mitte ainult meile, vaid ka maailma jõukamatele riikidele.

Haigekassa lisab soodusravimite, mida inimene saab retsepti ja haigekassa soodustusega apteegist osta, loetellu uusi ravimeid neli korda aastas. Selleks, et ravim nimekirja jõuaks, on vaja mitut osapoolt. Esmalt, nagu ülal öeldud, ravimitootjat, kes soovib oma ravimit meie riigis müüa, samuti arste, kes ütlevad, et haigetele on seda ravimit tõesti vaja ja see ravim suudab haigeid ka päriselt aidata. Seejärel on vaja haigekassa juures tegutsevat ravimikomisjoni, kuhu kuuluvad väga erinevad oma ala eksperdid alates patsientide esindajast kuni arstideni välja. Ehk siis – haigekassa ei tee ravimite rahastusotsuseid üksi. Seejärel teeb komisjon põhjalike materjalide alusel otsuse, kas seda ravimit on õige soodusravimite sekka soovitada või ei.

Otsuse aluseks on näiteks ka see, kas ravimist saadava abi kohta on piisavalt tõenduspõhiseid andmeid. Samuti on oluline, kas selle haiguse raviks on olemas teisi, juba haigekassa poolt kompenseeritavaid ravimeid (sageli ka on). Hinda vaadatakse ühe viimase asjana ja seejuures arvestatakse, kas ravimi võime inimest aidata on tasakaalus selle eest küsitava hinnaga. On palju juhuseid, kus uus ravim pole parem kui juba rahastatavad ravimid ja mõnel juhul on kasutegur pea olematu. Uued ravimid, eriti kui need maksavad kümneid tuhandeid eurosid, peaksid ju siiski inimesele andma ka senisest oluliselt suuremat tervisekasu.

Oleme aastate jooksul vastavalt meie ravirahakoti võimalustele lisanud soodus- või haiglaravimite sekka palju ravimeid, arvestades, et ühise ravikindlustuse jaoks on solidaarses süsteemis kõik patsiendid vaatamata haigusele võrdsed. Kui lisame ravimi loetellu, on see hiljem ühtemoodi kättesaadav kõikidele seda vajavatele patsientidele. See eristab meid ka suuresti heategevusfondidest, kes saavad osta ravimit ühele inimesele või soetada seda siis, kui ravimiuuringud alles käivad ning tõenduspõhisus on veel napp. Mõnikord on fondid meile sillaks, nemad saavad aidata inimesi varem ja üsna sage on seegi, et hiljem, kui ravimile esitatud nõudmised on täidetud, oleme võtnud rahastuse fondidelt üle.

Nüüd jõuamegi harva esinevate haigusteni või ka ultraharvikhaigusteni, mille põdejaid on Eestis ehk vaid mõni üksik patsient. Tänapäevane meditsiin areneb kiiresti ning selle tulemusena suudavad arstid üha täpsemalt haigusi diagnoosida ning ravimitööstus järjest individuaalsemalt patsiendile läheneda. See omakorda on esitanud väljakutse tervishoiusüsteemi rahastajatele üle maailma, sest väikesele patsientide arvule toodetud ravim võib olla väga kallis, võimaldamaks ravimitootjal kulutusi tasa teenida. Lisaks puuduvad selliste ravimite puhul tihti ammendavad teadusandmed, mis lubaks selle tervisekasus kindel olla.

Probleemid on mujalgi

Eesti Haigekassa ei ole selle teemaga üksi – ravimite hind pole ammu enam vaesemate väikeriikide teema, vaid kujutab endast väljakutset ka suurtele ning jõukamatele riikidele. Osaleme rahvusvahelisi ravikindlustusseltse ühendava organisatsiooni töös ja too ühendus on tõstatanud ravimite hinna küsimuse ka Euroopa Parlamendis.

Eesti Haigekassa ei ole selle teemaga üksi – ravimite hind pole ammu enam vaesemate väikeriikide teema.

Ühendus on välja pakkunud hinnamudeli, mida kajastasime mõne aja eest ka haigekassa blogis. Peamine teema on õiglase rahastusmudeli loomine tootjatele, sest aastatega on süvenenud kahtlused, et harvikhaiguste ravimite väljatöötamise kulu pole sedavõrd suur nagu väidetakse ning ravimite ülikõrge maksumus on seega põhjendamata.

Ravimite vaates peab kindlasti küsima, kas Eestis on haiguseid, mille ravi haigekassa ei suuda üldse ravimitega katta. Vastus on, et kui homme diagnoositakse ultraharvikhaigus (väga väga harva esinev haigus), siis ei pruugi ravimit meie rahastusel tõesti kohe olla (või pole ravimit veel üldse olemas).

Võiks ju mõelda, et kui haigus on harva esinev, siis võiks seda taluda, kuid arvestama peab, et erinevate harvikhaigustega patsiente on Eestis siiski sadu ja tuhandeid ning selliste ravimite hinnad ulatuvad pigem kümnetesse ja sadadesse tuhandetesse.

Haigekassal on teatud juhtudel võimalik toetada ravimite ostu erandkorras, seda just juhul kui ravimil pole Eestis müügiluba. Erandkord pole aga kestlik lahendus selle tõttu, et ei võimalda haigekassale mingisugustki hinnakontrolli ega hinnaläbirääkimisi ravimitootjaga. Tuleb aktsepteerida küsitavat hinda. Võiks ju mõelda, et kui haigus on harva esinev, siis võiks seda taluda, kuid arvestama peab, et erinevate harvikhaigustega patsiente on Eestis siiski sadu ja tuhandeid ning selliste ravimite hinnad ulatuvad pigem kümnetesse ja sadadesse tuhandetesse. Erandkorras kiirete otsuste tegemine ei ole püsiv lahendus, sest meie eesmärk on hinnaläbirääkimiste kaudu küsida tootjalt soodsamat hinda. Ainult seeläbi saame säästa raha, mida panustatakse meil Eestis tervishoiusüsteemi tunduvalt vähem kui jõukamates riikides.

Kokkuvõttes saame öelda, et ravimite lisamine loetellu on üsna põhjalik tegevus. Selle käigus anname parima, et see nõuaks võimalikult vähe aega, samas tuleb siin arvestada meie ravirahakoti sisuga, millest peab jaguma raha kõikide haiguste ehk kõikide inimeste jaoks.